Uuring: üle Euroopa levinud radioaktiivne pilv pidi tulema Venemaalt

Majaki tuumajäätmete töötlemise kombinaat.

FOTO: Ilja Jakovlev / ITAR-TASS / Scanpix

Kaks aastat tagasi mõistatuslikult üle Euroopa levinud radioaktiivse pilve päritoluks oletati juba tollal Venemaad, kuigi riik ise seda eitas. Nüüd on rahvusvaheline teadlaste grupp näidanud, et radioaktiivse materjali päritolu pidi olema Lõuna-Uuralis.

Kuigi mürgipilve kiirgustase oli nii nõrk, et sellega Euroopas terviseriski ei kaasnenud, kuid saaste tekkimiskoha lähistel võis oht siiski olemas olla, kirjutab Washington Post.

2017. aastal, mil seirejaamad üle Euroopa ebatavalist kiirgustaset mõõtsid, eitasid Vene võimud ruteenium-106 isotoobi võimalikku Vene-päritolu. Riiklik aatomienergia agentuur Rosatom teatas näiteks, et aine päritolu kindlaks tegemiseks nappis andmeid ning ametlikud allikad pakkusid, et radioaktiivsed isotoobid võisid pärineda hoopis mõnelt atmosfääri sisenenud satelliidilt.

Asja uurinud rahvusvaheline teadlaste rühm vaatas aga läbi ligi 1300 andmepunkti ning nende teadusajakirjas PNAS ilmunud artikkel ei jäta suurt ruumi kahtluseks – tuumapilv pidi olema alguse saanud Tšeljabinski lähistel asuva Majaki tuumakombinaadi alalt.

Üks uuringus osalenud teadlastest, Leibnizi Ülikooli radio-ökoloog Georg Steinhauser tõi välja, et isegi ilma otseste inimohvriteta on venelaste eitamisstrateegia väga murettekitav, kuna pärsib teadlaste võimet tulevikus seda laadi intsidentide esinemist ennetada.

«Võiks arvata, et Twitteri- ja Facebooki-ajastul leviks selline info kulutulena. Paraku see nii ei läinud,» ütles Steinhauser.

Tõenäoselt hakkas radioaktiivne materjal lekkima seoses ühe Itaalia neutriinoeksperimendi jaoks allhanke korras läbi viidud protseduuriga, millega loodetakse esmakordselt kinnitada seni vaid teoreetiliselt ennustatud steriilse neutriino olemasolu. Atmosfääri paiskunud ruteenium-106 looduses ei esine, mistõttu oli selle atmosfääris leidumine teadlaste jaoks koheselt märk, et midagi peab olema valesti läinud.

Lisaks muudele elementidele läheb steriilse neutriino tegemiseks vaja ka kasutatud tuumakütusest saadud värsket ruteenium-106. Sisuliselt on tegemist varem läbiviimata protseduuriga, vahendab Science News Virginia Tehnikaülikooli neutriinofüüsik Jonathan Linki tähelepanekut. 2017. aasta andmetest leiti lisaks ruteenium-106-le ka väikestes kogustes teist isotoopi, ruteenium-103, ning nende kahe isotoobi vahekorra hindamise põhjal oli võimalik näidata, et tegemist pidi olema umbes 2 aasta vanuse tuumakütusega, mis on ka täpselt see, mida oleks pidanud kasutama steriilse neutriino eksperimendis.

Esimesena tabasid radioaktiivse pilve leviku Rumeenia detektorid 29. septembril. Õhumasside liikumise rekonstruktsioon näitas juba tollal kõige tõenäolisema päritolu paigana Majaki jaama.

Rosatom on jätkuvalt keeldunud intsidenti kommenteerimast.

Räpase ajalooga jaam

Kõnealune Majaki tuumakombinaat on ajalooliselt seotud ühe tõsiseima tuumakatastroofiga inimkonna ajaloos, mille toimuminegi oli Nõukogude ajal täielikult salastatud. Nimelt oli Majaki kombinaat üks olulisematest kohtadest, kus NSVL oma tuumarelvade programmi jaoks plutooniumi rikastas. 1957. aasta 29. septembril toimus jaama jahutussüsteemis 70-100 tonni TNT ekvivalendi võimsusega plahvatus. Atmosfääri jõudnud radioaktiivne materjal jõudis levida peaaegu poole Eesti suurusele maa-alale.

Kuigi plahvatusega ei kaasnenud otseseid inimohvreid, jõudis radioaktiivne materjal lähedal asuvasse Tetša jõkke, kuhu jaamast juba varemgi radioaktiivseid jääke visatud oli. Tollal asus jõe ääres 40 küla, millest 24 jaoks oli jõgi peamine veeallikas. Lõpuks evakueeriti neist 23 küla, kuid paljudele ei antud toimunust aastakümneid teada.

Ka visati suur osa Majaki kombinaadi kasutatud tuumakütusest lihtsalt väljavooluta Karatšai järve. 1960ndatest alates on järv oluliselt kokku kuivanud ja tollasest 0,5-ruutkilomeetrisest pindalast oli 1993. aastaks alles vaid 0,15. 1968. aastal aset leidnud tõsise põua käigus muutus suurem osa päikese kätte jäänud ja kuivanud põhjamudast aga lenduvaks tolmuks, mille tuul peagi laiali kandis. Tagajärjel sai kiiritatud ligi pool miljonit inimest. Tänaseks on järve kogu pindala kaetud betoonplokkidega, et samalaadse asja juhtumist välistada. Sellest hoolimata on kiirgusoht seal jätkuvalt tõsine – tunnist ajast järve kaldal piisab, et saada surmav kiirgusdoos.

Populaarne

Tagasi üles