Antarktika-reisiliste kunstiinstallatsioon tõmbas Kopenhaagenis tähelepanu
Sadamakai ääres lahti rullitud valge vaibaga tuletasid polaar-ekspeditsioonilised Taani kuninganna alamatele meelde polaaralade haavatavust.
Kopenhaagen 30.07-1.08
Kopenhaagen oli üks neist linnadest kus Bellingshausen oma ekspeditsiooniga ka ise peatuse tegi, toidumoona varus ja varustust täiendas. Kui ümberkaudsetes peatuspunktides on toimunud või toimumas kohalike muuseumidega koostöös Bellingshausenile ja polaaraladele pühendatud seminarid, siis Kopenhaagenisse tulime veidi teistsuguse projektiga - kunstiinstallatsiooniga «Valge vaip». Idee selleks sündis juba varakevadel, kui koos Eesti Polaarklubiga 200 aasta tagust Bellingshauseni ekspeditsiooni teekonda uurisin. Kopenhaagen tundus hea koht ekspeditsiooni ka linnaruumis tutvustada.
Laeva kaikohaks oli meil Amaliekaj, mis on Kopenhaageni kesklinnas kuninganna lossi vahetus läheduses. Siit jalutavad läbi iga päev tuhanded külastajad, peamiselt kruiisituristid, kes Väikese Merineitsi kuju juurest kuninganna lossi juurde tulevad. Purskkaevude juures tehakse pilti lossist, üle kanali paiknevast uuest ooperimajast ja kai ääres parkivatest erineva suurusega laevadest. Huvi äratamiseks on aga käiguteel asetsev 200 m2 suurune valge pind midagi teistsugust ja avastamisväärset.
See on imeline, kuidas ruumi luues või seda veidike muutes on võimalik inimeste tähelepanu kergesti endale võita. Igapäevaselt arhitektuuriga tegeledes on ajutiste installatsioonide loomine hea vaheldus, mille tulemust on võimalik kiirendatud korras näha. Majad ja linnaplaneerimine võtavad aega aastaid, aastakümneid, installatsioonikunstiga on tulemus aga nähtav kuudes või päevades. Seetõttu meeldib mulle väga selle meediumiga katsetada, eriti veel kui siia saab lisada armastatud polaarteema.
Installatsioon «Valge vaip» toetab ekspeditisiooni üldist eesmärki - läbi kunsti tutvustada polaaralasid ja Bellingshauseni 200 aasta tagust avastust. Vaibale astudes on igal jalakäijal võimalus tunda end Antarktika avastajana, aga arvestama peab ka sellega, et iga samm sellele jätab ka jalajälje. Nii saab ilmsiks meie polaaralade haavatavus.
Installatsiooni ehitamisse oli kaasatud kogu laeva meeskond, jungast kaptenini, ja Eesti Suursaatkond Kopenhaagenis. Üheskoos rullisime vaiba lahti, kinnitasime tänavale ning jäime ootama möödakõndivate inimeste reaktsiooni. Esimesed vaibale astujad olid lapsed – vaip oli siis veel pehme, valge ja puhas ning nii mitmedki kasutasid võimalust, et vaibale pikali heita. Aga oli ka neid, kes ringiga ümber vaiba läksid. Kuid mida rohkem jälgi, seda enam julgesid jalakäijad ja ratturid ka vaipa ületada. Külastajate käitumisel ja polaaraladega ümberkäimise vahel saab metafoorselt mitmeid paralleele luua.
Keset kaid asuv valge pind oli paljude jaoks midagi, mille pärast korra seisatada, infotahvlilt vaiba ja kogu ekspeditsiooni kohta lähemalt lugeda ning laevameeskonnalt täpsustavaid küsimusi küsida. Koha peal oli meile suureks abiks saatkonna konsul Iti Press. Temaga tuli näiteks rääkima üks taanlane, kes oli aastaid tagasi ka ise Antarktika vahet sõitnud ning sinna teeninduslaevaga kaupa viinud. Tähelepanuväärne oli see, et kuigi ta elas küll 15 km kaugusel, siis polnud ta pealinna juba ammu sattunud. Ta tuli naisega n-ö linnaekskusioonile, aga komistas hoopis meie installatsiooni ja oma kunagise armastatud polaartemaatika otsa.
Teine tore kohtumine oli ühe rootslasega, kes oli siia tulnud paaripäevasele kruiisireisile ning kes teadis juba Bellingshausenist kõike. Ta oli olnud Rootsi polaarekspeditsiooni juht ja korduvalt lõunapoolusel käinud. Tema vennastus kohe meie ekspeditsioonijuhi Tiit Pruuliga ning nad lõpetasid oma sõbraliku vestluse juba kõrvalseisva Admiral Bellingshauseni laeva sisemust uudistades.
Mari Hunt (arhitektuuribüroo b210 partner ja Eesti Polaarklubi liige), madrus