Rõuged on üks tontlikumaid haiguseid, millega inimkond on eales pidanud silmitsi seisma. Ligi pooltele täiskasvanutest ja enamikule lastest tähendas rõugeviirusega nakatumine kindlat surma. Siiski leidus juba vanal ajal nutikaid ravitsejaid, kes püüdsid ohtlikku viirust üle kavaldada.

Esimesed kirjalikud teated rõugete vastu immuniseerimisest pärinevad Hiinast. 16. sajandil kogusid Mingi dünastia arstid kuivanud rõugevistrikke ja jahvatasid need pulbriks, mis puhuti erilise piibu abil ninasõõrmesse. Patsientidel tekkis kergekujuline rõugete vorm, kuid edaspidi olid nad haiguse vastu kaitstud. Türgis ja Sudaanis koguti rõugevistrikest vedelikku ja hõõruti seda immuniseeritava nahasse lõigatud haavale. Selliseid viirusosakeste ülekandmise tehnikaid nimetatakse variolatsiooniks (variola tähendab ladina keeles rõugeid). 18. sajandil tunti variolatsiooni ka Euroopas. Eestis rakendas seda meetodit esimesena Tartu arst August Wilhelm Schulinus 1756. aastal. Paraku kaasnes variolatsiooniga ka surmajuhtumeid, sest mõnikord võis patsientidel tekkida raskeloomuline haiguse vorm.

1796. aasta kevadel tuli inglise arsti Edward Jenneri vastuvõtule veiserõugetega nakatunud lüpsja. Meedikud olid selleks ajaks teadlikud, et lüpsjad kalduvad olema rõugete suhtes immuunsed. Oletati, et immuunsust tekitab veiserõugete läbipõdemine. Jenner otsustas seda hüpoteesi kontrollida. Ta kogus lüpsja vistrikest materjali ja määris seda oma aedniku 8-aastase poja kätele lõigatud haavadele (süstlanõelad tulid kasutusele alles pool sajandit hiljem). Veiserõuged kulgevad inimesel väga kergelt. Poisil tekkis kerge palavik, kuid mõne päeva pärast oli ta terve. Kaks kuud hiljem püüdis Jenner noormeest nakatada rõugelööbest pärit materjaliga, kuid haigust ei tekkinud. Poiss oli muutunud rõugete vastu immuunseks.

Edward Jenner esimese vaktsineeritud poisi James Phippsiga.

FOTO: akg-images / akg-images

Jenner nimetas veiserõugetest kogutud ollust vaktsiiniks (vacca tähendab ladina keeles lehma) ja immuniseerimise protsessi vaktsineerimiseks. Samas ei saa Jennerit pidada vaktsineerimise avastajaks, sest enne teda oli vähemalt kuus inglise ja saksa uurijat saanud sarnaseid tulemusi. Ometigi oli just tema esimene, kes vaktsineerimist teaduslikult uuris ja kirjeldas. Vaktsineerimine levis kiiresti, sest see oli märksa ohutum kui variolatsioon. 1803. aastal viidi dr Francisco de Balmise eestvedamisel vaktsiini Hispaania asumaadesse. Kolme aasta jooksul külastati Kesk- ja Lõuna-Ameerikat, Filipiine ja Hiinat ning vaktsineeriti miljoneid inimesi. Napoleon nimetas Jennerit üheks suurimaks inimkonna heategijaks. Esimesele Venemaal vaktsineeritud lapsele andis Katariina Suur nimeks Vaktsinov.

Möödusid aastakümned ja vaktsiine hakati tootma laborites. Louis Pasteur leiutas marutõve vaktsiini, mis sisaldas kunstlikult nõrgendatud haigustekitajat. 1885. aastal vaktsineeris ta 9-aastast poissi, keda oli purenud nakatunud koer. Poiss jäi elama. Enne seda olid peaaegu kõik marutõve juhtumid lõppenud surmaga. Marutõvevaktsiin on üks nendest, millest on abi ka pärast haigustekitajaga kokku puutumist. Enne 20. sajandi algust ilmusid veel vaktsiinid koolera, tüüfuse ja katku vastu.

Immuunsüsteemi saab «treenida»

Immuunsüsteem on keeruline masinavärk, mis suudab meid kaitsta väga erinevate haigustekitajate eest. Kui meie kehasse tungivad viirused või bakterid, asub immuunsüsteem nendega võitlema. Paraku kulub esimesel korral mõni päev aega, enne kui organism suudab toota sissetungija vastu piisavalt antikehasid. Sageli jõuab haigustekitaja selle aja jooksul ohtlikul määral paljuneda. Eriti õnnetul juhul saabub surm enne, kui immuunsüsteem võitlusvalmis saab. Ent kui õnnestub haigus läbi põdeda, muutub osa immuunvastuses osalenud lümfotsüütidest mälurakkudeks. Need on oma olemuselt justkui vahikoerad, mis tagavad tõhusa ja sageli eluaegse kestvusega kaitse. Kui organism puutub sama haigustekitajaga (antigeeniga) uuesti kokku, tunnevad mälurakud selle ära. Teisel korral käivitub immuunvastus palju kiiremini kui esimesel korral ja patogeenid hävitatakse enne, kui nad jõuavad ohtlikul määral paljuneda. Selle tulemusena haigust ei teki või kulgeb see märksa leebemal kujul.

Vaktsiinide abil saab organismi «treenida» haigustekitajate tulevaste rünnakute vastu. On olemas vaktsiine nii viiruslike kui bakteriaalsete haiguste vastu. Vaktsiinides sisalduv antigeen ei põhjusta infektsiooni, kuid immuunsüsteem tajub seda siiski vaenlasena ja reageerib antikehade tootmisega. Selle tulemusena kujuneb tugev immuunmälu. Pärast vaktsineerimist kulub immuunsuse kujunemiseks enamasti kaks-kolm nädalat. Mõne haiguse vastu tuleb korduvalt vaktsineerida, et olla kindel immuunsuse tekkimises ja püsimises. Vaktsineerimise eesmärk on vähendada haigustest põhjustatud piinu ja surmasid.

Leidub inimesi, kes usuvad, et vaktsineerimise asemel on kasulikum haigus läbi põdeda. Mõnel juhul annab läbipõdemine tõesti kestvama immuunsuse kui vaktsiinidega esile kutsutu, kuid organismile on vaktsineerimine kordades vähem koormav ja ohutum kui haiguste läbipõdemine.

Uuringud tagavad ohutuse

20. sajandi alguseks oli kasutusel juba viis vaktsiini, kuid esialgu puudusid regulatsioonid nende tootmiseks ja turustamiseks. 1901. aastal hukkus USA-s saastunud vaktsiinide tõttu 22 last. Sellest ajendatuna võttis USA kongress aasta hiljem vastu «viiruste, seerumite, toksiinide ja sarnaste toodete» müüki reguleeriva seaduse. See oli ajaloo esimene ravimite kvaliteedikontrolliga seotud õigusakt. Tänapäeval peavad vaktsiinid enne turule pääsemist läbima ranged uuringud. Uue vaktsiini arendamiseks kulub sageli 10–15 aastat.

Vene uurimisinstituudi teadlased arendamas Ebola-viiruse vastast vaktsiini.

FOTO: Ramil Sitdikov / Sputnik / Scanpix

Vaktsiini väljatöötamise esimeses etapis otsivad teadlased sobilikke antigeene. Kui vaktsiinikandidaat on leitud, hinnatakse selle ohutust ja võimet tekitada immuunvastust rakukultuuris ja katseloomadel. Suur osa vaktsiinikandidaatidest ei jõua kunagi sellest etapist kaugemale.

Kui eelkliinilised tulemused osutuvad paljutõotavateks, lubatakse alustada inimtestidega. Need jagunevad mitmesse faasi ja järgmise etapi juurde võib liikuda vaid siis, kui eelmise faasi tulemused kinnitavad vaktsiini ohutust ja efektiivsust. Esimese faasi uuringutes testitakse vaktsiini tavaliselt 20–50 vabatahtliku peal, alustades täiskasvanutega. Esimeste uuringute eesmärk on vaktsiini ohutuse ja immuunvastuse hindamine. Teise faasi uuringutes osalevate vabatahtlike arv ulatub mõnesaja inimeseni. Jätkatakse ohutuse ja efektiivsuse jälgimist ja püütakse leida paslik annus. Mõned katsetes osalejad saavad vaktsiini asemel platseebot ehk toimetut ravimit.

Ohutuks ja efektiivseks tunnistatud vaktsiiniga tohib alustada kolmanda faasi uuringuid. Need kestavad mitu aastat ja sellesse etappi jõuab vaid väike osa vaktsiinikandidaate. Kolmanda faasi uuringud peavad tõestama, et vaktsiinist tulenev kasu on suurem kui võimalike kõrvaltoimete tekitatud kahju. Selleks, et harvaesinevaid kõrvalnähte avastada, tuleb uuringusse kaasata tuhandeid inimesi. Mõne aja eest lõppesid Aafrikas malaaria vaktsiinikandidaadi kolmanda faasi uuringud, milles osales rohkem kui 15 000 last.

Teadlased Berliini haigla karantiini-osakonnas, kus on parasjagu käsil Ebola viirust põdeva patsiendi ravi.

FOTO: Thomas Peter/Reuters/Scanpix

Kui uus vaktsiin on end kolmes uuringufaasis tõestanud, võib selle tootmiseks taotleda litsentsi. Paljud müüki lubatud vaktsiinid läbivad ka neljanda faasi uuringud, mille käigus jälgitakse vaktsiini pikaajalise kasutamise mõju. Samuti on tervishoiutöötajad kohustatud korraldama kõrvalnähtude seiret. Sel viisil leitakse üles ka väga harvad kõrvalmõjud, mis varasemate katsete käigus ei ole ilmnenud. Nii avastati 10 aastat tagasi Kanadas, et gripivaktsiiniga kaasnevate anafülaksiajuhtude arv on ebatavaliselt kõrge – kaheksa juhtu miljoni vaktsineerimise kohta. Uurimine näitas, et ülitundlikkust põhjustas tõenäoliselt vaktsiinile abiainena lisatud adjuvant AS03. Põhjaliku kontrolli tulemusel on tänapäevased vaktsiinid ohutumad kui eales varem.

Gripivaktsiini puhul kehtivad mõnevõrra erinevad reeglid. Gripiviirusel on mitmeid vorme ning neil on omadus kiiresti muteeruda. Seetõttu muudetakse gripivaktsiini koostist igal aastal ja põhjalikuks testimiseks ei jätku aega. Järgmise hooaja vaktsiini loomine algab veel enne eelmise hooaja lõppemist. Igal aastal püüab WHO ennustada, millised viiruse tüved levivad järgmisel talvel kõige suurema tõenäosusega. Uue vaktsiini koostisesse valitakse 3–4 viiruse tüve, kuigi levivate tüvede arv võib olla suurem. Alles pärast vaktsiini turule ilmumist saab jälgida selle ohutust ja tõhusust. Gripivaktsiini efektiivsus varieerub aasta-aastalt, kuid on teiste vaktsiinidega võrreldes märksa väiksem. Viimase 10 aasta jooksul on see jäänud vahemikku 19–60%.

Mõnest haigusest on võimalik täielikult vabaneda

1980. aastal kuulutas maailma terviseorganisatsioon (World Health Organization, WHO), et rõuged on maailmast likvideeritud. Ometigi jõudis rõugeviirus 20. sajandil nõuda kuni 500 miljonit inimelu. Viimane teadaolev rõugete ohver oli Janet Parker, kes sai õnnetul kombel nakkuse Birminghami meditsiiniülikooli laboris ja suri 1978. aastal. Rõugeviirust säilitatakse praegu teaduslikel eesmärkidel kahes hoidlas – üks neist asub USA-s ja teine Venemaal. Viiruse lõplikul hävitamisel oleks vaid sümboolne tähendus, sest laboris on võimalik seda uuesti luua.

Rõugetest sai esimene inimeste haigus, millest õnnestus vaktsineerimise abil täielikult vabaneda. Kas on võimalik lahti saada ka teistest nakkushaigustest? Teoreetiliselt peaksid nakkused olema efektiivse vaktsiini abil väljajuuritavad. Kui immuniseerida piisavalt suur osa populatsioonist, pole haigustekitajal ühel hetkel enam kedagi nakatada ja haigus peaks kaduma.

Rõugetest vabanemine sai võimalikuks, sest rõugeviirus oli mitme omaduse poolest ebatavaline. Rõugeviirusel puudus loomne reservuaar. See tähendab, et viirus ei saanud end peita loomade populatsioonis, et ühel hetkel taas välja ilmuda ning inimesi rünnata. Paljudel haigustekitajatel on selline võimalus olemas. Näiteks kollapalaviku viirus nakatab ka primaate ja sääsed, kes imevad verd nakatunud loomadelt, võivad levitada viirust tagasi inimesele.

Polioviiruse vastu vaktsineerimine

FOTO: Topham Picturepoint / SCANPIX

Nakkushaiguste väljajuurimist soodustab see, kui nad on hästi nähtavad. Rõugehaiged olid kergesti äratuntavad ja kriisikolded leiti kiiresti üles. Nendel aladel sai läbi viia laialdasemat vaktsineerimist. Seevastu lastehalvatust põhjustav polioviirus ei tekita 90%-l nakatunutest silmaga nähtavaid sümptomeid. See tähendab, et polioviiruse leviala tuvastamine ja likvideerimine on keerulisem.

Lisaks aitas rõugetest vabaneda asjaolu, et rõugehaiged ei muutunud nakkusohtlikuks enne lööbe tekkimist. Nakkustunnustega inimesed pandi kiiresti karantiini ja samal ajal vaktsineeriti piirkonnas teisi, et haigus ei leviks. Paljud haigused ei paku sellist armuaega. Leetrid muutuvad nakkavaks juba enne lööbe tekkimist. Leetritesse nakatunud saavad haigust levitada mitu päeva, enne kui keegi seda märkab.

Vaktsineerimine.

FOTO: Wang Wei / ZUMAPRESS.com / Scanpix

Siiski töötatakse selle nimel, et mõnedest haigustest lõplikult vabaneda. 2011. aastaks oli vaktsiinide abil maailmast likvideeritud veiste katk. Läänepoolkera on tänaseks vabanenud punetistest. Suuri edusamme on tehtud lastehalvatuse likvideerimisel. Seda haigust esineb praegu vaid Afganistanis, Pakistanis ja Nigeerias. Kahes esimese riigis ei võimalda laialdast vaktsineerimist läbi viia usulised ja poliitilised põhjused. Moslemid mäletavad veel, kuidas USA luure keskagentuur korraldas libavaktsineerimisi, mille varjus tegelikult koguti DNA-proove. Lisaks kuulutab Afganistani äärmuslik islamiliikumine Taliban, et vaktsiinid sisaldavad rasestumisvastaseid aineid. Nigeerlased lubavad oma lapsi vaktsineerida, kuid nõuavad vastutasuks, et valitsus ehitaks koole, parandaks sõiduteid ja looks elektriühendusi. Niisiis pole loota, et lähiajal õnnestub lastehalvatusest täielikult lahti saada.

Hügieenist ei piisa

Tihti väidetakse vaktsiinivastases kirjanduses, et haiguste taandumine toimus mitte vaktsiinide, vaid parema hügieeni ja parema toitumise tulemusena. Pole kahtlust, et hügieeninõuete täitmisega saab paljude haiguste esinemissagedust kaudselt vähendada. Kui aga süveneda andmetesse, siis selgub, et tänada tuleb just vaktsiine. Kui USA-s võeti 1963. aastal kasutusele leetrivaktsiin, vähenes haigusjuhtude arv viie aastaga 95%! Enne seda registreeriti aastas umbes 500 000 leetrite juhtu. Sarnaseid trende näeme enamiku haiguste puhul.

Veel parem näide on tuulerõuged, mille vastu hakati USA-s vaktsineerima alles 1995. aastal. Pärast vaktsiini lisamist immuniseerimiskavasse vähenes haigusjuhtude arv mõne aastaga 85%. Kas peaksime uskuma, et hügieenitingimuste paranemine toimus iga kord just siis, kui ilmus uus vaktsiin? Kui nakkuste eest saaks kaitsta vaid hügieeni ja toitumisega, oleks tuulerõugete esinemissagedus juba varem vähenenud.

Veidi keerulisem on lugu B-viirushepatiidiga. Kui see immuniseerimiskavasse lisati, ei olnud kiiret haigusjuhtude vähenemist näha. See fenomen on samuti selgitatav. Vaktsineeritavad väikelapsed satuvad kõrgenenud nakkusriski alla mitte varem kui teismelisena, seega umbes 15 aasta pärast. Selline hilinemisega langustrend ongi hästi jälgitav.

Lõpetuseks vaatame nende riikide saatust, kus immuniseerimine on vähenenud. 1970. aastatel puhkes kära difteeria, teetanuse ja läkaköha liitvaktsiini ohutuse üle. Eriti suureks paisus poleemika Suurbritannias, kus vaktsineeritud laste hulk langes mõne aastaga 30 protsendini. Valed otsused maksid kiiresti kätte. Peagi vallandus Suurbritannias epideemia, mis tõi kaasa üle 100 000 läkaköha juhtumi ja 36 surma. Sarnased kurvad sündmused toimusid ka Rootsis ning Jaapanis. Need kogemused näitavad selgesti, et kui vaktsineerimine lõpetada, tulevad haigused tagasi.

Vaktsineerimisega alustatakse varakult

Mõned haigustekitajad ohustavad just kõige pisemaid ning kulgevad imikueas eriti raskelt. Vastsündinu saab emalt kaasa nende haigustekitajate antikehi, millega ema on kokku puutunud. Paraku kaitsevad need last vaid esimeste elukuude jooksul ega taga enamasti kaitset lastehalvatuse ja läkaköha vastu, mis on eriti ohtlikud just kõige väiksematele. Väikelapse nakatumine B-viirushepatiiti tooks suure tõenäosusega kaasa maksatsirroosi ja kroonilise maksapõletiku. Immuniseerimiskava koostamisel arvestatakse sellega, millises vanuses lapsed on kõige suuremas nakatumise ohus. Samuti võetakse arvesse aega, millal on lapse organism võimeline tekitama optimaalset immuunvastust.

FOTO: Ajun Ally/SIPA/Scanpix

Eesti vaktsineerimiskava näeb enne lapse 2-aastaseks saamist ette immuniseerimist 11 haiguse vastu. Mõned vanemad pelgavad, et seda on liiga palju ja üledoos võib lastel tekitada arengupeetust, hüperaktiivsust ja diabeeti. Teadusuuringud kinnitavad, et see hirm on asjatu. Lapse immuunsüsteem peab igapäevaselt toime tulema tuhandete võõraste antigeenidega. Vaktsiinides sisalduv antigeenide hulk on nagu piisk paljude antigeenide meres. Aastate jooksul on soovitatavate vaktsiinide arv kasvanud, kuid nendes leiduvate antigeenide hulk on hoopis vähenenud. Lapse immuunsüsteemile on nendega toimetulek igati jõukohane.

Mõnikord on arstid vanemate nõudmisele järele andnud ning venitanud vaktsineerimiskava ajaliselt pikemaks. Sellised alternatiivsed kavad võivad põhjustada probleeme, sest lapsed jäävad kauemaks kaitseta. Lisaks kasvab tõenäosus, et mõni süst jääb vahele.

Palju on uuritud erinevate vaktsiinide samaaegse manustamise mõjusid. Olemasolevad andmed kinnitavad, et liitvaktsiinid on sama efektiivsed kui monovaktsiinid. Liitvaktsiine kasutades saab immuniseerida tundlikus eas lapsi korraga mitme haiguse vastu. Samuti võimaldavad liitvaktsiinid säästa vanemate aega, sest kliinikut tuleb külastada harvemini. Nii traumeeritakse ka lapsi vähem.

Kas vaktsineeritud laps võib haigestuda?

Vaktsineerimine peab esile kutsuma immuunvastuse, mis kaitseb vaktsineeritut edaspidistel kokkupuudetel sama haigustekitajaga. Paraku on inimeste immuunsüsteemid erinevad ja igale antigeenile ei pruugi vastuseks tekkida piisavalt palju antikehi. Seetõttu jääb üksikutel vaktsineeritutel immuunsus välja arenemata ning sellised isikud võivad haigestuda. Siiski on tõenäoline, et nakatumise korral põevad nad haigust kergemal kujul.

Enamik vaktsiine tekitavad immuunsuse 90–99% patsientides. Üks doos leetrite vaktsiini muudab immuunseks 93% vaktsineeritutest ja kaks doosi juba 97%. Lastehalvatuse vaktsiin pakub pärast kolme doosi 99% kaitset.

Sageli juhtub, et nakkuspuhangus jääb haigeks rohkem vaktsineeritud kui vaktsineerimata inimesi. Vaktsiinivastaste jaoks on see taaskord tõend immuniseerimise mõttetusest. Paradoksi põhjus peitub selles, et ükski vaktsiin pole täielikult efektiivne ja vaktsineerituid on enamasti palju rohkem.

Toome ühe hüpoteetilise näide. Oletame, et koolis on 1000 õpilast, kellest viis ei ole vaktsineeritud. Ülejäänud 995 on saanud kaks doosi leetrite vaktsiini ja nendest 97%-l on välja arenenud immuunsus. Leetripuhangus haigestuvad kõik viis vaktsineerimata last. Vaktsineeritutest jääb terveks 97% (965 last) ja haigestub 30. Seega oli vaktsineeritute seas rohkem haigeid, kuid vaktsiin kaitses enamikku õpilasi. Kui kõik oleksid olnud vaktsineerimata, oleksid tõenäoliselt kõik haigeks jäänud.

Vaktsineerimisel on kaks põhjust

Paljudes Aafrika ja Aasia riikides on leetrid jätkuvalt probleem. Tegemist on äärmiselt nakkava ja ägedaloomulise haigusega. See algab tüüpiliselt nina- ja silmapõletikuga ning köhaga, misjärel ilmuvad suu limaskestale punased laigud. Mõne päeva pärast tõuseb kõrge palavik ja üle haige keha ilmub lööve. Tüsistustena võivad ilmneda mitmesugused põletikud. Eriti ohustatud on väikelapsed.

2000. aastal kuulutati USA leetrivabaks riigiks. Enam see nii ei ole. Ainuüksi käesoleva aasta nelja kuuga registreeriti USA-s 704 leetrite juhtu. Haiguse taasilmumist seostatakse sellega, et üha suurenev arv vanemaid keeldub oma laste vaktsineerimisest. Möödunud aastal esines palju haigestumisi vaktsineerimata ortodokssete juutide kogukonnas. Nakkuse tõid endaga kaasa Iisraelis käinud reisijad. Mõni aasta tagasi puhkes epideemia Ohio osariigi vaktsineerimata amišite kogukonnas. Seekord oli nakkusallikas Filipiinidelt tagasi pöördunud misjonär.

Kõigepealt vaktsineerime me end selleks, et iseennast kaitsta. Nii tagame ohtlike haiguste vastu pikaajalise, mõnikord terve elu kestva kaitse. Tänu tõhusatele vaktsiinidele on nii mõnedki haigused muutunud äärmiselt haruldasteks. Paraku pole need tõved maailmast täielikult kadunud. Inimesed reisivad üha rohkem ja võivad enese teadmata välisriikides nendega kokku puutuda. Kui me pole kaitstud, võime kodumaale naastes kergesti algatada epideemia.

Teine vaktsineerimise põhjus on meid ümbritsevate inimeste kaitsmine. Leidub väike hulk isikuid, keda ei saa vaktsineerida, näiteks immuunpuudulikkuse või ägeda allergilise reaktsiooni tekkeohu tõttu. Üksikutel inimestel ei tekita vaktsiinid täielikku immuunsust, sest ükski vaktsiin pole 100 protsenti efektiivne. Lisanduvad vaktsiinidest keeldujad ja vastsündinud, kes on vaktsineerimiseks liiga noored. Loetletud isikud jäävad haigustele vastuvõtlikeks. Nende ainus lootus kaitsele on, et neid ümbritsevad inimesed on immuunsed ega saa neid nakatada.

1930. aastatel märgati, et pärast teatud hulga laste vaktsineerimist leetrite vastu vähenes haigestumine ka immuniseerimata laste seas. Sellist kaudset nakkushaiguste eest kaitsvat fenomeni nimetatakse kollektiivseks immuunsuseks. Kollektiivse kaitse tekkimiseks pole elanike 100-protsendiline immuniseerimine vajalik. Näiteks lastehalvatuse puhul piisab kollektiivse immuunsuse tekkeks 80–86 protsendi elanike vaktsineerimisest. Vaktsineerimiskava edukas täitmine pakub kaitset ka neile ühiskonna liikmetele, keda ei saa immuniseerida.

FOTO: Horisont

Kui vaktsineerituse tase langeb alla kollektiivse immuunsuse läve, võivad tekkida haiguspuhangud. Täpselt selline asi juhtus 20 aastat tagasi Inglismaal, kui levis kõmu MMR-vaktsiini (leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiin) ohtlikkusest. Leetrite vastu vaktsineeritute hulk langes 80 protsendile, mis on vähem haigust ohjeldavast tasemest. Mõne aastaga kasvas leetritesse haigestumine ligi 25 korda. Peaaegu kadunud haigus muutus riigis jälle endeemiliseks.

WHO soovitatud vaktsineerimise tase haiguste leviku peatamiseks on 95 protsenti. Eestis on laste vaktsineerimise tase ligi 93 protsenti. Samas tuleb märkida, et kõikide nakkushaiguste puhul kollektiivne immuunsus ei toimi. Üks niisugune erand on teetanus, sest teetanusehaiged ei ole teistele inimestele nakkusohtlikud.

Eestis on vaktsineerimine vabatahtlik. Lapse eest teeb otsuse tema vanem või seaduslik esindaja. Selle üle, milliseid vaktsiine immuniseerimiskavasse lülitada, otsustab sotsiaalministeerium, konsulteerides arstidega. Eestis müügiloa saanud vaktsiinide ohutust, kvaliteeti ja toimivust on kontrollitud ning need vastavad Euroopas kehtivatele nõuetele.

Vaktsiine on mitut liiki

Inaktiveeritud vaktsiinid sisaldavad surmatud viiruseid või baktereid. Surmamiseks kasutatakse kuumutamist ja/või keemiliste ühenditega töötlemist. Neid vaktsiine manustatakse 2–3 korda, sest ühekordne annus ei tekita tavaliselt piisava tugevusega immuunsust. Inaktiveeritud vaktsiinid on näiteks marutõve, puukentsefaliidi ja A-viirushepatiidi vaktsiin.

Nõrgestatud elusvaktsiinid sisaldavad elusaid viiruseid või baktereid, millel on kõrvaldatud haigust tekitavad omadused. Siia rühma kuuluvad näiteks leetrite, tuulerõugete ja kollapalaviku vaktsiin. Elusvaktsiinid on inaktiveeritud vaktsiinidest märksa tõhusamad immuunsuse kujundajad. Ühest või kahest annusest piisab, et tekiks kauakestev ja tugev immuunmälu. Paraku on neil ka puuduseid. Elusvaktsiinid ei sobi nõrgenenud immuunsüsteemiga (näiteks HIV-infektsiooniga) isikutele. Samuti on need suhteliselt õrnad ja võivad laguneda valguse või kõrge temperatuuri tõttu.

Haruharva on juhtunud, et elusvaktsiin põhjustab haiguse, mille eest ta peaks kaitsma. Seda on juhtunud näiteks suukaudse lastehalvatuse vaktsiini puhul. Kui laps neelab vaktsiinitilku, jätkab nõrgestatud viirus soolestikus mõnda aega replitseerumist (paljunemist). See soodustab antikehade teket. Samal ajal eritub vaktsiiniviirust ka keskkonda. Teatud juhtudel võib vabanenud vaktsiiniviirus levida teistele inimestele. Kui piirkonnas leidub palju immuniseerimata inimesi, saab viirus jätkata replitseerumist. Enamasti pole see paha, sest nii immuniseeritakse ka teisi. Probleemid tekivad siis, kui vaktsiiniviirus püsib liiga kaua elusana ja jõuab liiga palju muteeruda. Siis võib juhtuda, et mutatsioonide tulemusel taastuvad viiruse haigusttekitavad omadused.

Viimase paarikümne aastaga on maailmas 3 miljardit last saanud ligi 10 miljardit doosi suukaudset lastehalvatuse vaktsiini. Selle aja jooksul on suudetud vaktsiiniga vähendada haigusjuhtude arvu 99%. Möödunud aastal esines maailmas 33 loomulikku ja enam kui 100 vaktsiiniviiruse põhjustatud lastehalvatuse juhtu. Lastehalvatus on muudetud nii haruldaseks, et vaktsiin näib ohtlikum kui haigus! Tegelik probleem pole niivõrd vaktsiinis, vaid selles, et mõnes piirkonnas on vaktsineeritud liiga vähe lapsi. Hiljuti muudeti suukaudset vaktsiini ohutumaks ja õnnetute kõrvalnähtude arv peaks vähenema.

Allühik-vaktsiinid töötati välja selleks, et vähendada elusvaktsiinidega kaasnevaid riske. Nendes on antigeenideks haigustekitaja teatud osad, näiteks bakteriraku polüsahhariid või mõni viiruse kapsiidivalk. Allühik-vaktsiinidel on mitmeid eriliike. Konjugeeritud vaktsiinide puhul on haigustekitaja raku polüsahhariid seotud valgulise kandja külge. Teine eriliik on rekombinantsed vaktsiinid, mida toodetakse geenitehnoloogia meetodite abil laboris. Sellised vaktsiinid sobivad ka nõrga immuunsüsteemiga inimestele. Näited allühik-vaktsiinidest on B-viirushepatiidi, gripi ja inimese papilloomiviiruse vaktsiin.

Toksoid-vaktsiinides käivitab immuunvastuse kahjutuks muudetud bakteri toksiin (ehk toksoid). Siia rühma kuulub teetanuse vaktsiin, mis sisaldab Clostridium tetani toodetava tetanospasmiini kahjutut varianti. Efektiivsuse tõstmiseks lisatakse toksoid-vaktsiinidele adjuvanti ning vaktsineerida tuleb korduvalt.

Teadlased püüavad luua uusi vaktsiiniliike, mis oleksid efektiivsed, odavad ja paremini käideldavad. Suuri lootusi pannakse DNA-vaktsiinidele, mis sisaldavad haigustekitaja sünteetilist DNA-d. Pärast sellise vaktsiini saamist hakkab organism tootma haigustekitaja valku. Immuunsüsteem tunneb selle ära kui antigeeni ning käivitab antikehade tootmise. DNA-vaktsiinid tekitavad pikaajalise immuunsuse ning on odavad ja ohutud. Hobustele on välja töötatud DNA-vaktsiin kaitseks Lääne-Niiluse viiruse eest. Inimeste jaoks sellist vaktsiini hetkel veel pole, küll testitakse juba DNA-põhist HIV-vaktsiini.

FOTO: Horisont

Profülaktiliste vaktsiinide kõrval arendatakse terapeutilisi ehk ravivaktsiine, mida saaks kasutada vähiravis. Süstitavate vaktsiinide kõrvale on ilmunud suukaudsed ja sissehingatavad vaktsiinid. Peagi võib kasutusele tulla mikronõeltega vaktsineerimine. See vähendab süstimisega kaasnevat vigastuste ohtu ja valu.

Iga vaktsiin sisaldab abiaineid

Lisaks antigeenile sisaldavad vaktsiinid stabilisaatoreid, mis hoiavad antigeeni stabiilsena ja vähendavad vaktsiini tundlikkust välistele mõjudele. Immuunvastuse kiirendamiseks ja tugevdamiseks lisatakse mõnedele vaktsiinidele adjuvante. Kõige tavalisemad adjuvandid on alumiiniumi soolad. Veel võivad vaktsiinid sisaldada tühistes kogustes tootmisprotsessi jääkained, näiteks munavalku, antibiootikume ning difteeria ja teetanuse toksiinide kahjutuks tegemisel kasutatud formaldehüüdi. Vaktsiini täpne koostis on kirjas infolehel.

Millal mingi haiguse vastu Eestis vaktisneeritakse

Lapse vanus    Vaktsiin ja manustamise kordus

12 tundi          B-viirushepatiidi vaktsiin 1 (ainult riskirühma kuuluvad vastsündinud)

1–5 päeva       Tuberkuloosi vaktsiin

2 kuud             Rotaviirusnakkuse vaktsiin 1

3 kuud             Difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi ja B-viirushepatiididi vaktsiin 1, rotaviiruse vaktsiin 2

4,5 kuud          Difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi ja B-viirushepatiidi vaktsiin 2, rotaviiruse vaktsiin 3

6 kuud             Difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi ja B-viirushepatiidi vaktsiin 3

1 aasta             Leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin 2

2 aastat           Difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi ja B-viirushepatiidi vaktsiin 4

6–7 aastat       Difteeria, teetanuse, läkaköha ja poliomüeliidi vaktsiin

12 aastat         Papilloomiviirusnakkuse vaktsiin 1 ja 2 (Üksnes tütarlapsed. Esimese ja teise annuse vaheline intervall 6–13 kuud)

13 aastat         Leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin 2

15–17 aastat   Difteeria, teetanuse ja läkaköha vaktsiin

Täiskasvanud  Difteeria ja teetanuse vaktsiin (iga 10 aasta järel) 

Ülar Allas (1977) on molekulaarbioloog. Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris ta antibiootikumide toimemehhanisme ja antibiootikumiresistentsust. On koostööd teinud 2017. aasta Nobeli keemiaauhinna laureaadi Joachim Frankiga. Hetkel töötab Eesti maaülikoolis haridustehnoloogina. Tuntud ka kui DJ Smaddy.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Horisont.