Nagu arheoloogias tihtipeale juhtuma kipub, varjutab meie teadmisi Tallinna keskaegsete puitesemete kohta tõendite puudus. Olemasolevate leidude pealt nähtub aga, et kui mõned esemed visati üsna pea minema, siis teised olid inimestele niivõrd armsad, et neid kasutati auguliseks kulumiseni, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Kui katsuda silme ette manada 13. sajandi Tallinna linnapilti või kodust olmet, siis tuleb unustada praegune kivist vanalinn ning suunata mõtted puidule. Puit ümbritses tollast linnaelanikku peaaegu kõikjal: esimesed elamud olid enamjaolt palkidest või raamkonstruktsioonis ehitised, kõnelemata lihtsamaist abihooneist, lautadest, väljakäikudest ja jäätmekastidest. Ainult kõige olulisemad objektid – linnus Toompeal, all-linna usuhooned ning linnakindlustused – ehitati esimesel võimalusel kivist. Kuid ka nende puhul saab mõnikord arheoloogilistele uuringutele tuginedes väita, et veel enne paemüüride püstitamist asusid seal esmalt puidust rajatised, nagu näiteks 13. aastasaja keskpaiku ja teisel poolel kerkinud tsistertslaste ja dominiiklaste kloostri kinnistuil. Meile tuntud kivilinn hakkas tõsisemalt kujunema alles 14. sajandil.

Paraku on suur osa Tallinna vanimate puitehitiste jälgedest jäädavalt kadunud. Vahel leidis algne ehitusmaterjal taaskasutust mujal, teisal hävitasid puidu korduvad kahjutuled, kivihoonete massiline ehitamine või lihtsalt ebasoodsad säilimistingimused. Nende, aga ka muude asjaolude tõttu on erinevalt Tartust ja Novgorodist meie väljavaated linnarahva algkodudele sattuda üpris napid, aga mitte päris olematud. Sauna tänava laiemalt tuntud näite kõrval saab esile tõsta Dunkri, Kuninga ja Vaimu tänava 13.–14. sajandisse dateeritud puithoonete jäänuseid – tavapärase paari-kolme palgikatke asemel leiti neid märkimisväärselt rohkem.

Samasugune «puidunappus» tabab meid ka selleaegsete inimeste vallasvaraga seoses – omaaegset puidust inventari kohtab Tallinna arheoloogilistel kaevamistel võrdlemisi vähe. Ometi teame nii naaberlinnade esemelise kultuuri kui ka mõnevõrra hilisema kirjaliku ja pildiainese kaudu, et puitesemed saatsid keskaja inimest kõikjal sõltumata vanusest, ametist või seisusest. Puidust asjad leidsid väärika koha söögilaual ja rõivakirstuna toanurgas; tõrsi ja pohemolde (ovaalsed puunõud – toim.) kasutati argitöödel ning laevadega veetud tünnides toimetati kauge maa taha kõikvõimalikke kaupu heeringast ja õllest kangaste, karusnahkade, ammunoolte ning savinõudeni. Sellegipoolest kohtab vanalinna uuringuil 13. sajandisse ulatuvaid puitasju suhteliselt vähe, enamasti kaevupõhja asetatud tünni näol või prügiauku visatud anumatena.

Sellist piltlikult öeldes arheoloogilist puidupõuda seletatakse sageli kaudse järeldusega, et nähtavasti visati tarbetuks muutunud asjad lihtsalt tulehakatuse või küttematerjalina ahju. 2018. aastal Jahu tänavalt välja tulnud ulatusliku hiliskeskaegse prügikogumi valguses aga näib, et päris nii sirgjooneliselt seda põhjendada ei saa, sest rohkem kui 20 000 leiu seas on üle 4000 puitesemete katke. Loomulikult sattus osa esemeist koldesse, kuid arvamus tollase inimese taaskasutuslembusest pole alati päris tõene ning lagunemisaltite materjalide (puit, tekstiil) vähesust tuleb ikkagi seostada pigem ebasoodsate säilimistingimustega sõmeras ja õhurikkas pinnases. Seetõttu kohtab puiduleide arvukamalt ainult niiskete ja hapnikuvaeste mulla- või sõnnikukihtidega kohtades ehk kehva veeäravoolu või heakorraga hoovi- ja õuealadel.

Tänu säärastest kohtadest pärit üksikutele suurematele leiukompleksidele õnnestub meil põgusalt vaadata Tallinna esmaasukate puiduolmesse. Siinkohal on üks paremaid näiteid taas Raekoja plats, kust 1953. aastal leiti sedavõrd palju puitesemete katkeid (hinnanguliselt 3000–4000), et välitööde juhtide arvates tegutsesid muinasaja lõpusajandeil sealkandis puidukäsitöölised.[i] Ehkki väide muinasaegsest turuplatsist ei vasta tõele, kujutab valdavalt 13.–14. sajandisse paigutatav kogum endast tõepoolest eeskujulikku valikut toona linnas tehtud ja kasutatud puidust tarbeesemeist.

Heade säilimistingimuste korral võib 13.–14. sajandi kultuurkihi kaevamisel kohata sadu puitnõude katkeid. Esimest korda koguti selliseid leide massiliselt Raekoja platsilt 1953. aastal, seostades neid ekslikult muinasaegse käsitööga

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 3433, 3441, 3574a–c, 3575; foto: Jaana Ratas

Raekoja platsi ja mõne üksiku teise leiukoha (Sauna, Dunkri ja Vaimu tn) najal saab öelda, et laias laastus kajastavad säilinud puitesemed ja nende katked tüüpilist hansaregiooni olmekultuuri. Ehkki näiteks 14. sajandi kirjalike allikate[ii] põhjal on teada, et puidukäsitööga tegelesid ka Harju-, Viru- ja Järvamaalt pärit tallinlased, ei võimalda säilinud aines ilma üksikasjalikuma analüüsita osutada varasemat kohalikku käsitöötraditsiooni järgivaile esemeile, erandiks vaid tohust tehtud vakad-märsid jms. Samas ongi seda pisut keeruline selgitada, arvestades kuivõrd napp on Eesti muinasaja lõpusajandeisse paigutatav puitaines – kohalik puutööndus on valdavalt tuvastatav vaid kaudselt, kasutatud tööriistade abil.

Dunkri tn 5 (1982) leitud laudnõu on tüüpiline keskaegne tarbenõu

FOTO: Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, TLM 20059, alanumbrita; foto: Andrus Anderson

Seevastu iseloomustab säilinud esemekatkeid ja üksikuid tervikleide suur sarnasus teiste hansalinnade olmekultuuriga ja isegi kaugemate piirkondadega. Nii kohtab 13. sajandi keskpaiga kuni 16. sajandi algupoole Tallinnale tüüpilisi väikseid laudnõusid Põhja-Euroopa kõrval ka Kesk-Euroopas. Masstootena – ainuüksi Lübeckist on tänaseks kogutud üle paarikümne tuhande laudnõu[iii] – leidsid nad kasutust toiduainete transportimisel, joogi- ja sööginõudena jne. Seetõttu pole imestada, et ka Raekoja platsi leiuaines sisaldab pea tuhandet laudnõu küljelauda ja põhjatükki, sest suhteliselt lühikese eluea tõttu kulus neid majapidamises ilmselt üsna palju. Sama kehtis ka treitud anumate puhul: nagu hilisemad kirjalikud teated näitavad, telliti kohalikelt käsitöölistelt suuremate pidustuste eel sadu või isegi tuhandeid puidust peekreid.[iv]

Sarnaselt laudnõudele kandsid ka treitud puitanumad sageli meistri- või omanikumärki. Fotol üks paremini säilinud eksemplare Sauna tänava kaevamistelt

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6332: 208A; foto: Jaana Ratas

Teisalt viitavad paljud katked, et päris kergekäeliselt puitesemeid alati ära ei visatud. Nii on sarnaselt Tartule[v] ka Tallinna puitleidude seas mitmeid märkidega kausse ja lusikaid – kindlasti mitte ei saa kõiki neid märke pidada meistritähisteks. Näib, et ühiseluliste majapidamiste kõrval, nagu näiteks Jaani seek, tavatseti mingil põhjusel märgistada ka kodudes tarvitatud nõusid. Niisiis oli anumate eluiga ikkagi piisavalt pikk või suhe asjaga piisavalt tugev, et see vääris omanikumärki. Ja isegi kui kauss või peeker juhtus pragunema, peeti vahel vajalikuks pilu kinni tõmmata. Seega võis ka puidukesksel keskajal lihtne tarbeese vahel kiirelt prügi sekka lennata ning teinekord kuni auguliseks kulumiseni laual püsida.

Omanikumärgiga hiliskeskaegne puulusikas Harju tänavalt

FOTO: Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiakogu, TLM 24098: 1770; foto: Andrus Anderson

 

[i] Susanna Tarakanova, Osvald Saadre, Tallinnas 1952.–1953. aastail teostatud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi. – Harri Moora, Lembit Jaanits (toim.), Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik, I. Tallinn, lk 11–45, siin lk 28.

[ii] Vt nt Küllike Kaplinski, Tallinna käsitöölised XIV sajandil. Tallinn 1980.

[iii] Nt Alfred Falk, Mittelalterliche Hausmarken und Zeichen in Lübeck. – Civitas et castrum ad mare Balticum. Baltijas arheoloģijas un vēstures problēmas dzelzs laikmetā un viduslaikos. Rakstu krājums – veltījums LZA īstenajam loceklim prof. Dr. habil. hist. Andrim Caunem 65 gadu dzīves jubilejā. Koost Ē. Mugurēvičs & I. Ose. Rīga, lk 422–434, siin lk 422.

[iv] Vt nt Anu Mänd, Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350–1550. Tallinna Linnaarhiivi toimetised, 7. Tallinn, lk 386–387, 457.

[v] Kätlin Jansons, Märgid Tartu keskaegsetel puitesemetel. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 2009. Tartu 2009, lk 11–37.