Kui ohtlik on eestlaste Antarktika-reis?

Eestlaste Antarktika-ekspeditsioonist kuuldes vangutavad inimesed tihti pead ja ohkavad: «Nii väikese paadiga nii ohtlikule reisile.» Ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli analüüsib, millised ohud sel reisil laeva ja meeskonda tegelikult varitsevad.

Meie teraskerega mootorpurjekas on varustatud väga nüüdisaegsete navigatsiooni- ja sideseadmetega, ta on maineka laevaehitaja toodang, mis saanud uue hingamise Saaremaa meistrite oskuslike käte all. Aga tõsi ta on, et mereõnnetusi juhtub veel palju-palju suuremate ja moodsamate alustega. Alles paari päeva eest arutasime Bergenis sealsete merepäästjatega, kuidas küll võis eelmisel sügisel juhtuda õnnetus ülimoodsa ja megakalli Norra sõjalaevaga Helge põrkas tankeriga kokku. Midagi pole teha, meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks. Aga riske on võimalik minimeerida. Vana Bellingshausen kaotas oma Antarktika-retke ajal vaid kolm meremeest 190st, mida peeti tolle aja kohta väga heaks tulemuseks.

Mida ma kõige rohkem merel kardan? Mitte tormi, mitte laevade kokkupõrget. Nendega toimetulekuks ja nende vältimiseks on meeskonda piisavalt treenitud. Kõige rohkem kardan ma seda, et juhuslik laine, laeva rappumine või hooletus viib mõne laevapere liikme üle parda ja tuleb käivitada päästeaktsioon. Ka rahuliku merega on nii suure jahiga operatsiooni mees-üle-parda sooritamine paras kunst. Veel mitu korda raskem on see öisel tormisel merel.

Lained võivad olla leebed, aga vahel ka majakõrgused.

FOTO: Cj Kask

Kõikuval pinnal töötamine on alati riskantsem kui kontoritoolil istumine. Laeva liikuvad osad, nagu poomid ja ad tekitada vigastusi, millega toimetulekuks ei piisa lahasest ja žgutist. Seega on elementaarne ettevaatus ja ohutuseeskirjadest kinnipidamine esimesed asjad, millest kõigile pardale tulijatele räägime.

Et Antarktikasse jõuda, tuleb peale muude merede ületada ka kurikuulus ja tormine Drake’i väin, kus lained võivad kergesti kasvada üle kümnemeetriseks ja tuuled puhuvad keskmiselt 30 km/h, aga võivad jõuda ka üle 100 km/h. Antarktise mandril hävitas üle sajakilomeetrise tunnikiirusega tuul 1974. aastal raadiomajaka ja purustas ka teisi hooneid.

Purjelaevade ajastul hukkus Drake’is kümneid ja kümneid laevu. Dramaatilisim saatus neist oli ehk hispaanlaste San pardal uppus 1819. aastal Lõuna-restikus 644 inimest. Mõnikord peetakse neid esimesteks Antarktikas hukkunuteks üldse.

Kui esimeste Antarktikas hukkunute seas oli mitmeid, kes surnuks külmusid või nälgisid (nd tagasiteel pooluselt), siis edaspidised surmad on enamasti olnud palju proosalisemad, kui nii võiks väljenduda.

Enne Antarktikasse siirdumist peaks igaüks tegema põhjaliku tervisekontrolli, sest kvalifitseeritud meditsiiniabi on vähe, evakuatsioon ülikallis, keeruline ja tihti ka võimatu. Infarkt on lõunapooluse lähedal üks sagedasemaid surmapõhjuseid, mis saabub ränga füüsilise koormuse tõttu ränkades oludes. Aga saatuslikuks võib saada ka pimesoolepõletik. Maailmakuulsaks on saanud venelasest arst Leonid pidi 1961. aastal endal ise peeglite abil haige pimesoole välja opereerima.

Palju Antarktika uurijaid on leidnud lõpu, kukkudes jääpragudesse või jäistelt liustikelt alla. Hulk surmajuhtumeid on seotud tormis hukkumise või kaduma jäämisega.

Valmis tuleb olla ka haruldasteks loodusõnnetusteks. Deceptioni saarel hävitas näiteks ootamatu vulkaanipurse sealse Argentina polaarjaama. Pääsenud teadlased leidsid ajutist peavarju Bellingshauseni baasis, kus nende tõlgiks sai eesti polaaruurija Enn Kreem. Haruldaste surmade hulka võib liigitada ka ühe loodusteadlasest sukelduja hukkumise, kelle tappis 2003. aastal leopardhüljes.

FOTO: Ian Joughin/SWNS.com / Scanpix

Antarktikas töötades on halva ilma, kehvade maandumisradade või tehniliste probleemide tõttu hukkunud mitu lendurit ja helikopteripilooti, paljudega koos ka reisijad. Suurim lennuõnnetus oli 1979. aastal, kui Uus-Meremaa lennuk, mis vedas Antarktika kohal turiste, põrkas vastu jäise mandri üht kõrgeimat vulkaani m). Hukkus 237 reisijat ja 20 meeskonnaliiget. Suviti on lennukirusud siiani tolle mäe küljel nähtavad.

Polaarjaamade ja ka avamerel olevate laevade õudusunenäod on tulekahjud. Esimene teadaolev tulekahju Antarktises puhkes 19. sajandi lõpus Briti ekspeditsioonil ning üks meeskonna onnidest põles maha. 1948 oli brittidel taas tulekahju, kus hukkus kolmest mehest kaks ja ellujääja pidi üksi üle kahe nädala ootama, kuni abi kohale jõudis. 1982. aastal puhkes tõsine tulekahju NSV Liidu s, kus talvitus ka eestlane Vello Park. Hukkus õnneks vaid üks mees, Vello Park sai päästetööde eest hiljem Tööpunalipu ordeni. 2008 hukkus tulekahjus üks Venemaa Progressi jaama töötaja. 2012 põles Brasiilia jaama generaatoriruum, kaks meest hukkus, 40 evakueeriti.

Meie laeva igas kajutis ja üldkasutatavates ruumides on tulekustuti, mida oskavad käsitseda kõik meeskonnaliikmed. Kui tulekahju puhkeb mootoriruumis, on selle summutamiseks automaatsed vahendid.

Teada on ka mõne polaarjaamas talvitunu enesetapud. Jah, psühholoogilised pinged ja üleelamised on kindlasti teema, millega tuleb pikkade ja isoleeritud oludes toimuvate ekspeditsioonide puhul arvestada. Alles eelmisel hooajal juhtus intsident venelaste Bellingshauseni jaamas, kus üks jaama töötaja kippus teise elu kallale ja agressiivne mees tuli isoleerida.

No ja muidugi varitseb veel suur oht kukkuda sinna auku, mis Antarktikas olevat ja mille kaudu pääsevat lapiku maailma sügavusse. Selle ohu vastu ei oska me end paraku kuidagi kaitsta.

Populaarne

Tagasi üles