Tallinn 800: ei kulda, ei hõbedat…?

Sõrmused on tavaliselt enim kaotsi minevad kehakaunistused, ometi on neid 13. sajandi Tallinna leidude seas haruharva

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 4240; foto: Jaana Ratas

Arheoloogilises materjalis võivad ehisesemed küll kergesti kaduma minna. Olemasoleva materjali põhjal paistab siiski, et Tallinna keskaja ehtemoes domineerisid pigem kasinad kristlikud jooned, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Aegade algusest alates on inimesed söögi, kehakatte ja peavarju kõrval pidanud südamelähedaseks asju ja tegevusi, mille järele puudub otsene praktiline vajadus. Sellise, argielu seisukohalt pealtnäha tähtsusetu ainese seas moodustavad silmatorkavaima ning esteetiliselt nauditavaima osa ehted, mis on välimuselt läbi teinud hulga muutusi, kuid säilitanud sealjuures alati põhilise tähenduse ja tähtsuse. Ehe võib meenutada kandjale mõnda olulist sündmust või sümbolit, vihjata omaniku usule või poliitilisele meelsusele, kujutada endast ametitunnust või peegeldada jõukust ja ilumeelt, väärikat päritolu jne. Niisiis on kantavad iluasjad harilikult kõige isikupärasemad esemed, pakkudes seeläbi parimat sissevaadet indiviidi väärtusmaailma, aga ka isikut ümbritsenud ühiskonna tavadesse.

Kahtlemata kandsid ehteid ka Tallinna esimesed linnakodanikud ning siingi oli kehakaunistustel mitu rolli, millest mõni on tänapäevalgi aimatav, teised paraku mitte, sest mõnel juhul oleme minetanud oskuse näha asjade toonast tähendust. Omaette probleemiks hansalinna endisaja ehtekultuuri hindamisel on seegi, et väärisehted satuvad linnakeskkonnas ainult harukorril pinnasesse – erinevalt maapiirkondadest, kus hõberaha ja -asju alatihti mulda peideti. Nii pole suure asustustiheduse ja intensiivse elutegevusega 13. sajandi Tallinna arheoloogilise ainese seas peaaegu mitte ühtegi väärismetallist ehteleidu.

Ometi pole põhjust kahelda, et juba linna asutamisaegadel kohtas Tallinnas isikuid, kelle välimust ilmestasid kullast esemed. Ametisümbolina leidus kulda Tallinna piiskoppide sõrmes ja piiskopisaua küljes. Välistatud pole seegi, et ehkki kulla kandmine kuulus 13. sajandi Euroopas veel esijoones aristokraatia privileegide sekka, võis pisemaid kuldehteid näha ka siinse keskuse kõige rikkamate elanike küljes. Ent nagu mujalgi hansaruumis, hakkasid linnakodanikud end rohkem kuldehetega ehtima siiski alles 15. sajandil ehk perioodil, mil tallinlased nautisid linna suurimat jõukuseaega.

Sellele viitab kaudselt kas või seegi, et vähesed Tallinnast tuntud keskaegsed kuldsõrmused on kõik oma tegumoelt just sellele aastasajale omased: neist kolm, nüüdseks uuesti kaduma läinud sõrmust, leiti 19. sajandil, järgmised kolm eksemplari – üks terve ning kaks kullassepatöö jäätmena – avastati alles mullu Kalamajast Jahu tänavalt.[i] 13. sajandi kuldsõrmuste ilu peegeldab vaid üks tolleaegseid kuldehteid jäljendav kiviga messingsõrmus Raekoja platsist.

Sõrmused on tavaliselt enim kaotsi minevad kehakaunistused, ometi on neid 13. sajandi Tallinna leidude seas haruharva

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 4240; foto: Jaana Ratas

13. sajandi väärisehete nappust Tallinnas ei saa seletada mitte ainult väärtasjade hoolika hoidmise või valitseva klassi eesõiguste täht-tähelt järgmisega, vaid veelgi rohkem toonase rõivamoe ja siinsete inimeste eneseväljendusega, mis toovad välja kaks linnapildis selgemalt määratletavat rühma.

Neist esimese moodustavad kohaliku taustaga linnaelanikud, olgu nad siis Harju- ja Virumaalt või ka kaugemalt tulnud. Nende riietus järgis veel pikka aega muinasaegset rõivatraditsiooni, kus arvukail ehteil oli praktilise rolli kõrval kindlasti tähtis koht ka kehakaunistusena. Seepärast pole üllatav, et Tallinna 13. sajandi iluasjade seas on ülekaalus n-ö talupoeglikud ehted alates käevõrudest ja klaashelmetest ning lõpetades kaurikarpide ja sõlgedega. Ehted kuulusid enesestmõistetava osana linnaeestlase riietuse juurde ning nagu Niguliste kiriku juurest paarkümmend aastat tagasi tehtud avastused ilmekalt näitavad, peeti vajalikuks neid ka lahkunuile kaasa panna. Ka seni ainus teadaolev tollane väärismetallist ehe – Toompealt leitud hõbedast ketassõlg – pärineb üsna selgelt ülalinnas elanud või tegutsenud eestlase ehtekarbist.

Kohtu tn 2/4 kaevamistelt leitud ripats on ainus säilinud 13. sajandi hõbeehe Tallinnast 

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6171, alanumbrita; foto: Jaana Ratas

Kohalikule rõiva- ja ehtetraditsioonile vastandus lääne poolt ümber asujate kombestik. Kristlikelt maadelt tulnud linnaelanikud määratlesid jõukust ja ilu ennekõike kasutatud kangaste kaudu – iluasjad ei olnud üksnes kaunistuseks, vaid eelkõige rõivaste kinnitamiseks. Lisaks vähendas ehtevalikut sageli rangelt kinni kaetud pea, mis ei jätnud näiteks võimalust kõrvarõngastega kenitleda. Ka väärismetallist või eksootilisest materjalist kaelakeed kuulusid Tallinna algusaegadel esmajärjekorras aristokraatia, mitte jõuka linlase kuvandi juurde. Ainsad keed, mida linnarahvas kandis, olid vööle riputatud palvehelmed, mille dekoratiivsus kasvas alles keskaja lõpusajandeil.

Seetõttu pole üllatav, et Tallinna 13.–14. sajandi ehteid esindavad peaasjalikult pealisriideid koos hoidnud sõled, mis olid valdavalt valmistatud vase- või tinaplii sulamist. Eriti just arvukad tinapliist asjad näitavad, et argitasandil võisid odavad ja lihtsalt töödeldavad metallisulamid asendada hõbedat, mis väärismetallina oli küll hinnatud ehtematerjal, kuid mitte kõigile taskukohane. Värskelt valatuna ning puhtaks poleerituna võisid sellised turuplatsilgi valatud vidinad möödamineva vaataja silma ära petta.

Valik Raekoja platsilt leitud ehteid. Valgel taustal on tüüpilised kohalikud hoburaudsõled, mustal taustal ülal klassikalised hansaregiooni 13.–14. sajandi rõngassõled, all mündiimitatsiooniga ripatsid, mida kandsid ilmselt esimesed linnaeestlased. Üllataval kombel on ripatsil olev kirikukujutis mõlemal juhul paigutatud tagurpidi – ehtemeistri teadlik valik? 

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 4061: 3736, 4548, 2983, 4837, 55, 3588, 4406, 4213

Mis puutub aga ehetes peituvaisse sõnumeisse, siis üldjuhul on need seostatavad ristiusuga, näiteks kaunistustes kasutatud ristimotiivi või sõlele kirjutatud sõnade (nt AVE MARIA) ja lausekatkete kaudu. Ka Raekoja platsilt leitud kirikukujutisega ripatsid jagavad ilmselt sama tähendusvälja, ehkki mõnevõrra paneb imestama, miks kirikuhoone on tagurpidi. Pisut üllatav on ka hansaregioonis suhteliselt sagedasti leiduva kätepaariga rõngassõle kasin esinemus – need on ehted, mida seostatakse kihla- või abielutõotuse andmisega ning mille dekoor ja nendega seotud kombestik olid tuntud juba Rooma riigi aegadest. Mine tea, ehk on see seotud taoliste asjade suurema emotsionaalse väärtusega, mistõttu hoiti neid sarnaselt hõbeehetega lihtsalt hoolikamalt. Sest lugusid ja mälestusi, mida endaga kaasas kanda, nii kergelt maapõue ei kaotatud.

 

[i] Vt nt Erki Russow, Rivo Bernotas, Keiti Randoja ja Andres Tvauri, Kalamaja kullaauk Jahu – Väike-Patarei tänava kvartalis. – Muinsuskaitse Aastaraamat 2018, lk 50–51.

Populaarne

Tagasi üles