Antarktika laevalogi: Šotimaa on ikka üks eriliselt hea maa (1)
Nädalapäevad Šotimaal veetnud «Admiral Bellingshauseni» meeskond koges sellel pidevalt vihmasel ja jahedal maal erakordset inimlikku lahkust ja leidis mitmeid seoseid Eestigagi.
Oleme lõpetanud kahe ööpäeva pikkuse etapi Edinburghist Haagi. Nii valdavalt leebet ja tasast merd pole sel reisil vist nii pikalt seni olnudki. Põhjameri näitas meile oma harvaesinevat, aga väga ilusat nägu. Delfiinid saatsid laeva mitmel korral, filmisime tuuleparke ja naftapuurtorne, vaatasime öösel väljas raksuvat äikest ja tegime õunakooki.
Võtame oma Šotimaa etapi enne Hollandisse jõudmist kokku: kui üks maa jätab hea mulje ka siis, kui suvel on pidevalt 11-13 kraadi sooja ja sajab ilmlõpmata, siis peab see üks eriliselt hea maa olema. Šotimaa on me hinnangul kindlasti üks sellistest. Orkney ja Šetlandi saartele tahame kindlasti kunagi tagasi tulla! Kes sukelduma, kes linde vaatlema, kes matkama, kes arheoloogiliste väljakaevamiste paikadesse, kes maailma parimat viskit maitsma. Šoti mägismaa tahab veel põhjalikumalt läbi matkamist ja Loch Nessi koletis jäi ka sedakorda veel nägemata. Torupilliorkestrite esinemised said me argipäevaks, peaaegu et polnud paika, kus need instrumendid kõlanud poleks.
Kirkwalli sisse sõites tervitas meid merel taas tuttav sini-oranž päästekaater, sedakorda siis Orkney vabatahtlikust merepäästest (RNLI – Royal National Lifeboat Institution). Selle eest täname ikka ja jälle Eesti merepäästjat Rait Killandit, kes on me ekspeditsioonist informeerinud kõiki me marsruudile jäävaid vabatahtlike merepäästjate üksusi. Oleme taoliste soojade ja üliturvaliste vastuvõttudega lausa ära hellitatud.
Neilt meestelt on ka palju õppida. Rait Killandi juhtimisel viisime oma laevas läbi teoreetilise ja praktilise õppuse, et kõigil oleks selge, mida teha juhul, kui laeval peaks olema tulekahju, kui keegi peaks üle parda kukkuma või kui laev tuleks maha jätta. Katsetasime päästeülikonda, mis ka külmas vees elukõlbuliku kehatemperatuuri peab tagama, vintsisime vette «kukkunud» junga poomi abil taas pardale ja palju muud. Kui ka elukutselised merepäästjad harjutavad vähemalt kord nädalas, siis miks ei peaks meilgi taoline õppus rutiiniks saama, eriti meeskonnaliikmete vahetudes. Me käsutusse antud uudset päästevahendit SEABOBi testis järjekordse mereõppuse käigus Karmel Killandi.
Kohendame pidevalt elu turvalisemaks ja käepärasemaks. Kambüüsis likvideeriti nõrgad kohad, mille esimesed tormiööd välja tõid, nii ei pea keegi edaspidi tormis lippama pääsenud toidukraami kambüüsipõrandalt kokku korjama.
Kirkwalli lähistel on mõndagi vaadata. Stromnessi sadamalinnakeses käis omal ajal juba kapten Cook laevadele sealsest kaevust värsket joogivett võtmas. Siinsamas on kurikuulus laht Scapa Flow, kuhu taganevad saksa väed uputasid 1919. aastal suure osa oma 74 aluselisest laevastikust, et see vaenlaste kätte ei jääks. Enamik neist tõsteti hiljem üles ja viidi vanarauaks, seitse on aga tänini veepõhjas 20-40 meetri sügavuses sukeldujate maiuspaladeks.
Siinsamas on terve hulk uuemast kiviajast pärit monumente (2.-4. aastatuhat eKr), mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Üks neist on püstitatud 500, teine 1000 aastat enne Stonehenge’i. On aga ka asju, mis ei muutu, näiteks lambad ja lambavilla vajadus. Oli kena kohtumine «neoliitikumi lamba» ja tema pererahvaga. Laeva naishingi rõõmustas info, mille kohaselt olid naised tähtsad tegelased juba viikingipaatidel. Neil oli ülioluline roll purjeriide kudumisel. Ühe korraliku purje valmistamine oli aegavõtvam mistahes pikkpaadi valmistamisest. Purjede kuivatamist korraldasid viikingid siinkandis sageli ka Kirkwalli peakatedraalis, kus ruumi rohkelt.
Skara Brae on põhja-Euroopa kõige paremini säilinud rannikuäärne küla nooremast kiviajast. Siin elati ammu enne Giza püramiidide ehitamist ca 4500 aasta eest. Ja seda majades, kus teoreetiliselt võis juba olla ka kanalisatsioon. Me karismaatline giid Suzie kehastus Skara Brae’s tüdrukuks, kes meile aastatuhandete tagant oma kodupaigas teejuhiks oli. Veenev! Suzie saime pooleks päevaks endale tänu Albion reiside grupile, kes meil laeval külas käis ja endi giidi lahkesti meilegi soovitas. Eestlased tõid laevale pudeli väga väärikat jooki nimega Highland Park. Viskisõpradele ütleb see kindlasti mõndagi. Tegu on Orkney saarestiku single malt viskiga, mis on kahel korral maailma parimaks kuulutatud. Orkneys räägitakse mõnuga, et pärast teist korda olid võistluse korraldajad palunud sellega enam mitte osalema tulla, et teistel ka šanssi oleks.
Enne Kirkwallist lahkumist saabus laeva eestlasest meremees Jaak, kes koos peaaegu neljakümne teise eestlasest meremehega siinkandis juba aastaid merd künnab. Jaak tõi meile väga olulisi lootsiraamatuid ja merekaarte meid ees ootavate sadamate kohta, mida nende suurel laeval enam ei kasutata, sest kõik on läinud läbini digitaalseks.
Meie laeva ornitoloog Leho Luigujõe luges kokku, et oleme tänaseks oma reisil tuvastanud tubli 161 linnuliiki. Me laeva kasutas puhkepeatusena ka üks rõngastatud võistlustuvi, kelle omaniku Leho tuvi jalale kinnitatud info järgi tuvastas ja temaga telefonitsi ühendust võttis. Söötsime tuvi siis vastavalt saadud instruktsioonidele kaerahelvestega, jootsime värske veega ja lasime oma ahtris hinge tõmmata. Merelinnud on samuti üheks indikaatoriks, mis näitab, kuidas merekeskkonna tervisega lood on. Üks kormoran, kes ilmselt linnuteadlase lähedust tundis, seadis ükskord end personaalse konsultatsiooni ootuses me poomil lausa öökorterisse.
Dundees käisime Briti polaaruurija Robert Falcon Scotti laeval «Discovery». Tänaseks väärika muuseumieksponaadina piirkonna turismi elavdav uhke alus viis nii Scotti kui Ernest Shackletoni üle saja aasta tagasi just sinna, kuhu ise teel oleme. Muuseumidirektor pani meile kaasa pudeli spetsiaalset «Discovery» viskit, mis meiega Antarktikasse peab jõudma ja seal kuulsate meresõitjate auks maitstud saama.
Maailm on tõepoolest väike ja nii astus mõni päev hiljem «Admiral Bellingshauseni» pardale Iain Morrison, kilti kandev erakordselt koloriitne kuju, kelle vanaisa oli laeva «Morning» peamehhaanik ning käis «Discovery’t» Antarktikas jäävangist päästmas. Iain kinkis meile oma vanaisa reisimälestused ja samuti foto, kus kaks uhket laeva kõrvuti jääväljade vahel. Kuuldes me kapteni laululembusest, naases Iain peagi heliplaadiga, kus toonased «Discovery» merelaulud peal.
Selle inspireeriva kohtumise korraldas meile Aberdeenis asuv Eesti aukonsul Simpson Buglass, erakordsete ajalooteadmistega ja oma ametit südamega tegev mees. Ta viis meid kokku ka muusik Marc Ellingtoniga, kellele kuulub Towie de Barclay loss 16. sajandist. Just seal omas «meie» Barklayde klann maid juba 12. sajandil. Meeskonnal avanes ainulaadne võimalus lossihärra külalisteks olla ja tema unikaalses kodus üks hariv ringkäik teha. Seda lossi on perekonnasõbrana külastanud mõnedki Inglismaa kroonitud pead, hr. Buglassi andmetel oleme seni esimesed eestlased, kes seda lossi seespoolt näinud.
Peatusime lühidalt ka Šotimaa pealinnas Edinburghis, kus Eesti aukonsul Peter Ferry oma eestlannast kaasa Diannega me reidil olevat laeva külastas. Kirglike matkajate ja jalgratturitena lubasid nad kindlasti edaspidi ka purjetamisele mõelda. Hr. Ferryle ja hr Buglassile mõeldes on ütlemata hea tunne, kui heades kätes eestlaste asjaajamised Šotimaal on! Aitäh ja uute kohtumisteni Eestis, Šotimaal ja Antarktikas!
Maris Pruuli
«Admiral Bellingshauseni» pootsman