Pimedad õhtud on käes – mida põnevat septembritaevas vaadata?

Andromeeda galaktika ja meteoor. Andromeeda galaktika (M31) koos oma satelliitgalaktikatega (M32 ja M110), pildistatud Soomaal 11-12.08.2019. Fotole on jäänud ka perseiidide meteoorivoolust pärinev meteoor (ülal).

FOTO: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Mihklikuu on tähistaeva vaatlemiseks väga magus aastaaeg, mil võib taevas näha mõndagi põnevat planeetidest süvataeva objektideni, kirjutab Tõrva Astronoomiaklubi liige Taavi Niitte.

September ehk mihklikuu oli Rooma kalendri seitsmes kuu, millest annab aimu ka selle ladinakeelne tüvi septum (seitse). Meie jaoks on aga tegu esimese sügiskuuga, kuigi ametlikult saab see aastaaeg alguse alles kuu teises pooles. Rahvasuus tuntakse septembrit veel nimetustega kanarbikukuu, pohlakuu, jahikuu, kaalukuu ja lõikamisekuu.

Astronoomiahuvilise jaoks on septembri näol tegemist aga ühe aasta magusaima ajaga tähistaeva vaatlemiseks, sest suvekuud on viimaks oma valguse pimedusele loovutanud. Oleks vaid taevas vihmahoogude, jahedate tuultepuhangute ja üha langevate temperatuuride vahel ka mõnikord selge. On ju ometigi saabunud aeg, kui mitte-enam-nii-hilistel kellaaegadel saab imetleda üle seniidi edalast kirdesse (või vastupidi) sirutuvat Linnuteed.

Linnutee 360-kraadine panoraam.

FOTO: ESO / S. Brunier

Valgusreostusest vabas taevas annab sellele niisama võimsale vaatepildile teistsuguse mõõtme mõistmine, et selle heleda juti näol näeme oma sadu miljardeid tähti sisaldavat kodugalaktikat serviti. Mis sest, et põhjapoolkeral me Galaktika (Linnutee ametlik nimi) metropoliitset keset ei näe – seda ei näe ju päris oma silmaga ükski inimene Maal, sest tähtedevaheline tolm ja gaas ei luba nähtava valgusel selliseid vahemaid ületada. Aga see selleks…

Tähed ja nende kujud

Siis kui inimestel veel arvuteid ja nutitelefone polnud ning enamus neist isegi kirjasõna ei tundnud, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Sealsetes heledamates tähtedes nägid nad väljajoonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, saakloomi ja tööriistu. Need ammused nimetused on ühel või teisel kujul säilunud ka tänapäeva, kuna vähemalt universaalsete orientiiridena on need isegi astronoomiateadusele kasulikud viidad.

Septembri õhtutel särab endiselt kõrgel lõunakaares nii-nimetatud Suvekolmnurk, mis koosneb heledast VeegastDeenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt LüüraLuige ja Kotka tähtkujude koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal läänetaevas Arktuurust (Karjase tähtkujus), mis on terve põhjataeva heledaim täht. Kõige (näiliselt)heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõunataevas tõusvat alles septembri teises pooles.

Siiriusest pist maad eespool (paremal) ja kõrgemal hakkab aga juba öö teises pooles paistma üks tähistaeva kaunemaid tähtkujusid Orion, mida tuntakse Eesti rahvaastronoomias Koodi ja Reha nime all. Sellest kuulsast tähtkujust väärivad äranimetamist kindlasti hiidtähed Betelgeuse ja Riigel, mis vastavalt punakalt ja sinakalt Orioni “vöö” kohal ja all säravad. Orioni “mõõga” moodustavas tähtedereas asub aga astrofotograafide maiuspala M42 ehk Orioni udukogu.

Orioni tähtkuju ja Orioni udukogu (M42) asukoht selles.

FOTO: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Veel üht heledat tähte Kapellat, mis asub kirdest tõusva Veomehe tähtkujus, näeme me septembris aga terve öö. Samuti on vaatluseks soodsates asukohtades Perseuse ja Kassiopeia tähtkujud, mis Linnutee tasandis asudes meil peakohalt üle sõidavad. Mingil juhul ei tohiks ära unustada põhjapoolkera tuntumat tähtkuju Suurt Vankrit (Ursa Major), mis on meie laiuskraadidelt alati selgelt nähtaval, kuigi öötaeva seniiti tõuseb see alles kevadel. Teatavasti saab Suure Vankri äärmiste rataste abil kerge vaevaga üles leida põhjataeva ligikaudse nabatähe – Põhjanaela, mis on omakorda Väikese Vankri (Ursa Minor) tiputäheks.

Süvataeva objektid

September on veel hea aeg kerasparvede vaatlemiseks ja pildistamiseks. Need mitmest sajast tuhandest tähest koosnevad kerakujulised täheparved on ühed Linnutee iidseimad objektid. Põhjusel, et nad tiirutavad kõrgel meie galaktikatasandi kohal me neid Linnutee heledas ribas praktiliselt ei kohta. Näiteks läänetaevas asuva Heraklese tähtkujus asub neist põhjapoolkera uhkeim M13, mida küll palja silmaga on väga raske näha, aga mis teleskoobis pakub omapärast vaatepilti. Kerasparvedest tasub veel vaadelda lõunataevas asuvaid M2 ja M15, mis asuvad vastavalt Veevalaja ja Pegasuse tähtkujudes.

Hajustäheparvedest üks omapärasemaid Perseuse kaksikparv (NGC 869 ja NGC 884) asub septembris väga soodas kohas samanimelises tähtkujus. Isegi keskmise teleskoobi abil näeb nendes mitmeid sadu heledaid tähti, millele pakuvad raskemininähtavat heledat fooni Linnutee tasandi kuma, mis koosneb miljonitest tähtedest. Samas piirkonnast tasub veel otsida Perseuse parve (M34) ja Kassiopeias asuvaid NGC 7789 ja M52 hajusparvesid. Üks kuulsamaid ja meile lähimaid hajusparvesid Plejaadid ehk Sõel ehk M45 asub septembriõhtutel veel suhteliselt madalal idataevas. Hilistel öötundidel tasub seda aga juba kasvõi binokli abil uurida.

Udukogudest pakuvad lisaks varahommikusele Orioni udukogule (vt. ülal) silmailu veel kõrgel asuvad M57 (Rõnga udukogu Lüüras), M27 (Kangi udukogu Rebases), NGC 6543(Kassisilma udukogu Lohes), NGC 7000 (Põhja-Ameerika udukogu Luiges), NGC 6960 (Loori udukogu Luiges) ja IC 139 (Elevandi Londi udukogu Kefeuses). Neist viimase kolme nägemiseks oleks vaja aga lisaks teleskoobile ja eriti headele vaatlustingimustele abiks võtta ka võimekas fotoaparaat.

Sügistaeva vaatlejate üheks meelisobjektiks on kindlasti meile kõige lähema hiidgalaktika Andromeeda (M31) tõusmine kõrgele pea kohale. See ligi triljonit tähte sisaldav spiraalgalaktika asub meist “kõigest” 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seega kaugeim palja silmaga nähtav objekt taevas. Teleskoobis on võimalik näha selle heledat tuuma ning juba paarikümne sekundilise säriajaga fotol hakkab välja joonistuma selle keerukam spiraaltolmustrukuur.

Andromeeda galaktika ja meteoor. Andromeeda galaktika (M31) koos oma satelliitgalaktikatega (M32 ja M110), pildistatud Soomaal 11-12.08.2019. Fotole on jäänud ka perseiidide meteoorivoolust pärinev meteoor (ülal).

FOTO: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teistest suurematest galaktikatest paistab Kolmnurga tähtkujus samanimeline galaktika M33, mis kuulub koos Linnutee ja Andromeedaga samasse kohalikku galaktikagruppi. Pinwheel ehk eestipäraselt Tuliratta galaktika (M101) ja Veekeerise galaktika (M51), mis mõlemad paiknevad Suure Vankri aiste kohal ja all hakkavad aga septembriks juba liialt madalale jääma. Kuigi heade vaatlustingimuste korral ei tasu mõtet nende vaatlemisest sugugi maha matta.

Planeedid ja lendavad tähed

Nii nagu suviste vastasseisude ajal, on ka veel septembri lõunataevas gaasihiiud Jupiter ja Saturn täiesti nähtavad. Küll aga teevad need nüüdseks õige madalaid kaari. Näiteks Jupiter hakkab vahetult peale päikeseloojangut juba horisondi taha vajuma ning Saturn üle 8 kraadi kõrgusele ei tõuse. Sellegipoolest võib selge ilma korral ja kiiresti tegutsedes näha nii Jupiteri tumedaid gaasivööte ja suuremaid kaaslasi, kui ka Saturni rõngaid ja tema hiigelkuud Titani.

Jupiter 2016. aasta septembris. Pildistatud Tartus Maarjatähe observatooriumis.

FOTO: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teised silmaga hästi nähtavad planeedid – VeenusMarss ja Merkuur – on sellel kuul Päikesesele näiliselt liiga lähedal, liikudes oma orbiitidel meie poolt vaadates teisel pool Päikest. Juhul kui saaksime kuidagi varjata päikeseketta (nagu see juhtub täieliku päikesevarjutuse ajal) ja eemaldada hetkeks segava atmosfääri, siis võiksime neid näha Päikese poolt täielikult valgustatuna. Lihtsurelikena aga tuleb lihtsalt varuda kannatust.

Küll aga jõuab 9. septembril Maaga vastasseisu gaasiplaneet Neptuun, mis tähendab, et Maa ja merejumala järgi nime saanud planeedi vaheline kaugus on aasta lõikes lühim (4,3 miljardit kilomeetrit ehk ligi 30 korda kaugemal kui Maa asub Päikesest) ning meie poolt vaadates on terve tema pind Päikese poolt valgustatud. Kuigi Neptuuni pole võimalik palja silmaga näha, võib teda sellel ajal teleskoobiga otsida Veevalaja tähtkujus asuva heleda tähe Lambda Aqarii kõrvalt (paremalt). Teleskoobis peaks ta paistma sinaka tähesarnase täpina. Neptuuni avastamisest astronoomide Urbain Le Verrier ja Johann Galle poolt möödub 23. septembril 173 aastat.

Septembris on terve öö vaadeldav ka neljas gaasiplaneet Uraan, mille vastasseis leiab aset juba oktoobris. Silmaga nähtavuse piiril olev rohekas-sinine planeet asub sellel ajal Jäära tähtkujus, kust seda võib edukalt leida näiteks binokliga. Võimekas teleskoobis paistab meist 2,8 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Uraan aga tähtedest selgelt eristava rohkeka kettana.

Meteoorivooludest on septembris esindatud vähetuntud alfa-aurigiidid ja epsilon-perseiidid, mille näol on tegemist väga väikeste vooludega. Nende poolt toodetud meteooride arv võib tipus olla kõigest 6 “lendavat tähte” tunnis. Sellega on neid praktiliselt võimatu sporaadilistest (tavalistest juhuslikest) meteooridest eristada.

Igal juhul taevasse tasub ikka vaadata…

Kuu faasid

  • esimene veerand 6. septembril kell 06.10,
  • täiskuu 14. septembril kell 7.33,
  • viimane veerand 22. septembril kell 05.41,
  • Kuuloomine 28. septembril kell 21.26
Tagasi üles