Kui esimesed palvekeed Tallinna jõudsid, olid need kogu kristlikus maailmas veel üsnagi uudne leiutis, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Keskaegse turuplatsi arheoloogiline uurimine pakub alati huvitavaid leide, sest aastasadu hoonestamata püsinud ning pidevalt rahvarikkas kohas pudeneb ikka üht-teist maha. Eriti kehtib see linna algusaegade puhul, kus sillutamata tänavate-väljakute pehmest pinnasest oli pisemaid esemeid raske kiiruga üles leida. Sestap pole üllatav, et ka Raekoja platsi 13.–14. sajandi esemeline aines on erakordselt mitmekülgne, muutudes üheülbalisemaks ajast, mil maapind kaeti kivisillutisega.

Raeplatsi silmapaitavate või erandlike leidude seas on palju selliseid, mis kõnelevad n-ö enese eest, avades juba põgusa pealevaatamisega nii oma otstarbe kui ka vanuse. Kuid päris mitmel juhul on üksikasjalik leiukontekst – 1950.–1960. aastatel jäeti see kahjuks korralikult dokumenteerimata – asja laiemasse raamistusse panekul ikkagi määrava tähtsusega.

Raekoja platsilt leitud merevaigust palvehelmed kuulusid materjali ja kasutusaega arvestades mõnele jõukamale kodanikule.

FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 4061: 517, 3854, 3194, 3215 (9 Tk), 4318; Foto: Jaana Ratas

Üks selliseid ebakindlaid „juhtumeid“ on näiteks peotäis ilmselt ühe kogumina üles korjatud merevaigust helmeid. 1953. aasta kaevamiste leiunimekirja järgi leiti need „V kihi 9. ruudust“ (ehkki ka see pole lõpuni kindel!), mis lahtiseletatult tähendab asukohta 90–110 cm sügavusel uuringuteaegsest maapinnast. See jätab lahtiseks, kas asjad tulid hilisest või vanemast kasvupinnasest – see on aga esemete vanuse hindamisel oluline, sest merevaiku kõigest vaadeldes pole võimalik öelda pärlite täpset valmistamise ja kasutamise aega. Kui aga eeldada, et keejäänuste naabruses asunud keraamikakatked on seotud sama leiukontekstiga, siis võime välja pakkuda, et need pisikesed kettakesed kadusid turuplatsi mutta millalgi 13. sajandi lõpukümnendeil. Seda dateeringut toetavad mõneti ka mõned teised merevaiguleiud – kokku on Raekoja platsilt leitud paar tosinat sellist helmest. Niisiis kaotas keegi 1280.–1290. aastate Tallinnas ära merevaigust palvehelmekee.

Merevaigust helmekogumi täpse asukoha teadmine on tähtis selle pärast, et ühtegi teist samalaadset ja -aegset helmekompleksi Tallinnast ei tunta, seega võiks tegemist olla linna vanima palvehelmekee jäänustega. Muidugi võib ju ka arvata, et helmeid kasutati toona lihtsalt ehtena, kuid see on üsna ebatõenäoline – linnarahva seas tulid kaelakeed moodi tunduvalt hilisemal ajal.

Helmeid – sealhulgas ka meditatsiooni või usurituaali juures kasutatud pärlikeesid – tunti Aasias ja Lähis-Idas juba vähemalt ajaarvamise vahetuse paiku, samuti on varast kristlust käsitlevatest tekstidest aeg-ajalt välja loetud palvehelmeste või lahtiste kivikeste pruukimist palvete lugemisel. Kuid sellised üksikud mitmetitõlgendatavad kirjalikud teated ei kinnita palvehelmeste massilist kasutamist läänekristlikus Euroopas, sest kiriku- ja kristlike ordude reeglites pole neid enne 13. sajandit nimetatud.

Ka arheoloogilised allikad näitavad, et enne 13. sajandi algust pole Lääne-Euroopast teada ühtegi palvehelmeste tootmisega tegelenud töökoda, mis oleks veenvalt dateeritud. Pilt muutub aga järsku 13. sajandi keskpaiku, kui helmeid hakatakse tegema kõikjal alates Zürichist, Konstanzist ja Wrocławist kuni Utrechti, Yorki ja Gdańskini. Sellega sobituvad hästi samaaegsed kirjeldused, näiteks luust, sarvest, korallist, merevaigust ja gagaadist (fossiilse söe pigimust erim – toim) paternosterite tegijaid nimetatakse Pariisis esimest korda 1268. aastal (sks k Paternostermacher – palvehelmekee tegija). Samasse aega jääb ka palvehelmeste esmamainimine dominiiklaste kloostri ordu reegleis, kus 1261. aastal keelatakse munkadel liiga luksuslike helmeste omamine. Nii võib selle teabe pinnalt tõdeda, et millalgi 13. sajandi lõpus Raekoja platsi porri uppunud palvekee oli kaotamishetkel veel suhteliselt uudsena mõjuv usuese.

Millal ning kuidas palvehelmed kristlaste seas populaarseks said, on aga sama segane kui raeplatsi merevaiguleidude kontekst. Ühe oletusena on välja pakutud, et kombestiku algeid tasuks otsida 12.–13. sajandi ristisõdijate Vahemere-äärsetest riikidest, kust koju naasnud sõdalased islamiusuliste palvelugemisinstrumendi Euroopasse kaasa tõid.1 Ristisõdijate seast levis palvekee plahvatusliku kiirusega linnarahva, eelkõige naiste ning osalt ka kerjusmunkade – dominiiklaste – sekka. Igal juhul kirjeldatakse 1250. aastatest pärit vanimates palvehelmekeesid mainivates tekstides seda kommet juba tavalisena ehk teisisõnu näivad kirjalik ja arheoloogiline andmestik antud juhul teineteist päris kenasti toetavat.

Raekoja platsi 1953. aasta kaevamistelt leitud veerandsada merevaiguhelmest vastaksid oma arvult ideaalselt ühele tolleaegsele palvehelmekeele, kus tavaliselt oli 25–50 pärlit, ehkki mõnikord võis neid olla isegi 150. Pärlite sobivast hulgast hoolimata ei ole see tõsi, sest nende suurus ja kuju varieerub üsna palju – ainult kõnealune üheksast helmest koosnev kogum tundub olevat pärit ühest helmekeest, sest siin on kõik kettakesed peale ühe suurema eksemplari ühesugused. Kuid isegi sellisel moel on keeriismed huvitav leid, sest see näib toetavat seni veel lõpuni kinnitamata oletust, et juba 13. sajandil oli palvehelmekee liigendatud rühmaks: väikesteks (tavaliselt 10) ning üheks suureks helmeks. Põhjus on lihtne: ühest küljest toetas selline liigendus mugavamat palvete lugemist, teisest küljest jällegi võis suurem helmes tähistada teist tüüpi palve vahele lugemist. Kas 13. sajandi Tallinnas eelistati kümnele Ave Mariale lisada üheteistkümnendaks meieisapalve ehk paternoster või järgiti mõnd muud palvelugemismustrit, ei ole vaid esemete uurimisega võimalik kindlaks teha.

Tartust Lutsu tn 12 kinnistul asunud 14. sajandi jäätmekastist avastatud puithelmed pärinevad ilmselt ühest minema visatud palvekeest.

FOTO: Tartu Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tm A 244: 43; Foto: Kristel Kajak

Küll aga saab arheoloogiliste allikate abil vähemalt mingil määral näidata, kui mitmesugusest materjalist palvehelmeid keskaegsel Liivimaal kasutati. Kardetavasti on nii mõnigi imepisike helmes jäänud arheoloogilistel uuringutel kahe silma vahele ning kõige lihtsamaid ja odavaimaid – puitpalvehelmeid – kohtame vaid ideaalsete säilimistingimuste puhul. Seni on ideaalilähedast keskkonda pakkunud vaid üks 14. sajandi jäätmekast Tartust, aga pole mingit põhjust kahelda, et samasuguseid helmeid kohtas ka Tallinna alamrahva näppude vahel. Samas olid aga mõned palvehelmed sedavõrd eksootilised, et neil hoiti märksa hoolikamalt silma peal. Nii näiteks võisid millalgi 14. sajandi teisel poolel Tallinnas kaotatud või minema visatud gagaadist helmed maapõue sattuda alles mitmeid põlvkondi hiljem – usueseme kõrval võidi ka Tallinnas uskuda gagaadi ravijõudu, nii nagu seda tehti näiteks Lääne-Euroopas. Sama võib kehtida ka Raekoja platsile kaotatud merevaigukee puhul, sest sellelegi materjalile on aegade jooksul omistatud erinevaid omadusi.

Vahel harva juhtub arheoloogiliste leidude sekka ka pisut eksootilisemast materjalist palvehelmeid. Need 14. sajandi pärlid on gagaadist (fossiilne puit), millest tehti keskajal usuasju nii Hispaanias, Põhja-Inglismaal kui ka Lõuna-Saksamaal. Tartu mnt 1 leidude päritolu on veel välja selgitamata.

FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7032: 645/1, 1152/1, 1109/1; Foto: Jaana Ratas

Merevaigust, puidust ja gagaadist pärlite arv kahvatub aga luuhelmeste kõrval. Neid on nii Tallinnast kui ka teistest Liivimaa linnadest teada kõige enam, sealhulgas ka juhuslike tootmisjäänustena, tõsi küll, 13. sajandist hilisemast ajast.

Tartu mnt 1 kaevamistel avastatud 15. sajandi luupalvehelmeste tootmisjäänused kujutavad endast kogenud meistri vähem kui ühe päevatöö prügi.

FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7032: L1771, L1247, L898, L1298; Foto: Jaana Ratas

Just luuhelmeste najal saame tõdeda, et palvehelmeste kasutamise kõrgaeg jääb Tallinnas ikkagi 15. sajandisse ning 16. sajandi algupoolde, ning sedagi, et erinevalt katoliku maailma suurtest kirik­likest keskustest pole ei Tallinnas ega teistes lähikonna linnades püsivalt ühes asulas elanud paternosterite tegijat olnud. Selleks puudus ilmselt piisav nõudlus ja küllap olid inimesed üldjuhul oma varanduse hoidmisel terasemad kui see keeomanik, kelle helmekee katkes ootamatult keset turuplatsi.

1       Nt Tilman Mittelstraß, Zur Archäologie der christilichen Gebetskette. – Zeitschrift für Archäologie des Mittelalters, 27/28, lk 219–261.