Kaheksajalad ja madrusesärgid – sellist Biskaiat me tahtsimegi!

Vaade Biskaiale

FOTO: Maris Pruuli

«Sellist Biskaiat me tahtsimegi» - laevamehaanik Ahto lühikokkuvõte 440-miilisest etapist Brestist Vigosse.

Väljasõit Brestist viibis kaheksajala tõttu.

Kui on soov kogu meeskond minimaalse ajaga koidest laevatekile saada, siis piisab, kui öelda: «Vaal traaversis!» Või delfiinid otse vööris. Biskaial piisas ühel juhul ka kanistrist, mis mööda ulpis. Mida kaugemale maast, seda enam läheb korda iga lind, kala või ka eluta objekt.

Enne Brestist lahkumist tehti retk suurde teadus- ja merendusparki nimega Océanopolis. Klaaside tagant veealust maailma jälgides arutasime, et vee peal liikudes me küll teame teoreetiliselt, mis me all toimub, aga ega päriselt kogu seda liigi- ja värvirikkust ikka ei taju – otseses mõttes pinnapealne lähenemine.

Olime juba otsi kaist lahti andmas, kui veealune maailm end ootamatult ilmutas. Otse me silme all püüdis kohalik poisike üsna tavalise õngega igavesti suure kaheksajala. Kogu kaldapealne oli elevil ja meie ka. Laevakunstnik Anna Litvinova otsustas entusiastlikult, et peame selle eluka laeva võtma ja ära sööma. Noor kalur oli ostu-müügi tehinguga kohe nõus ja ütles ausalt, et ei oskaks ise kaheksajalaga suurt midagi peale hakata. Googeldasime kohe parimaid retsepte, ei midagi keerulist!

Kaheksajala rookimine.

FOTO: Maris Pruuli

Viisime oma kaheksajalgse kilekotist innukalt välja ronida püüdva saagi sadama kalapoodi, kus see abivalmilt ära roogiti. Anna tahtis tindipauna küll värvimiseks jätta, aga juba oli see kalarapete kastis. Mis ikka, jätkame akrüülidega.

Biskaia lahel hautati kaheksajalg ööpimeduses pehmeks ja pandi marinaadi. Kokk Wend kaheksajalga menüüsse ei lülitanud, tituleeris selle Anna projektiks ja valmistas meeskonnale varem samast kalapoest toodud imemaitsvad heigid ja makrellid. Kui aga marineerimiseks läks, oli Wend vapralt Annal abis, sest said ju kõik aru, et õrna naisterahvast ei saa iminappadega kõikjale kinnituva elukaga kaitsetult omapäi jätta!

Kapten Meelis Saarlaiul oli Brest Roomassaarest alates 25. sadam, väike juubel! Praegu on me kapteni suurim hirm, kuidas ta ühel ilusal päeval Rio de Janeiros sokid ja kingad jalga peab panema. «Usun, et lennukisse lastakse ka paljajalu», julgustas paljasjalgne Wend kambüüsist.

Vaade Biskaiale

FOTO: Maris Pruuli

Brestist väljasõit Biskaiale oli ilus, uhked rannakaljud, kindlustused, vanad sillad, kalurikülad. Levi veel oli ja e-mailid liikusid ning küsiti kärsitult me jõudmise aega Vigosse. Ekspeditsiooni juht vastas seepeale: «Sõbrad, see on meresõit purjelaevaga. Biskaia laht. Midagi ei saa garanteerida. Pühapäeva lõunaks on laev kindlasti kohal, heal juhul varem.» Biskaia lahes toimub üleminek madalatest vetest 4500-5000 meetri sügavuseks võrdlemisi järsku, mis teeb lahe tujukaks ja ettearvamatuks. Atlandil jõudu koguvad tugevad edelatuuled (ing SW gales) toovad avaookeanailt suuri laineid, mis kaldale lähenedes veelgi võimenduvad. Raamat «World Cruising Routes» räägib, kuidas läbi ajaloo on meremehed Biskaia ületusi peljanud ja suure ettevaatusega ilmaprognoose jälginud. Meid saatis esimesed 24 tundi 3-meetrite swell ehk vana suur ookeanilaine.

Öine vaade

FOTO: Maris Pruuli

Öö tulekul vaikis aga Biskaia ja kuu valgustas heldelt hõbedasi raskeid laineid. Ja siis tulid delfiinid ja siis järgmised ja natukese aja pärast veel ühed! Kustutasime roolimajas niigi hämara öövalguse ja istusime pikalt käsipõsakil akendel. Need hetked ei jää pildile, aga jäävad meelde.

Teisel hommikul tervitas meid koos päevavalgusega suur parv ilusaid vaalalisi, tuvastasime imetajate raamatust mustdelfiini! Süsimustad, tömbi ninaga uhked suured loomad. Mitmed meist pole vaala varem näinud ja elevust jätkus kauemaks. Aeg-ajalt oli tore mängida mõttega, et meist paremale jääb üsna suur tükk tühja vett ja siis paistabki Ameerika. Wend on laulusalmi kohaselt kambüüsiakendele pekki ehk suitsuvorstilatid juba valmis pannud.

Brestist ei saa lahkuda ilma et räägiks lähemalt triibulistest madrusesärkidest, sest just siitkandis on nende üle ilma levinud riiete päriskodu! 1858. aastal kinnitati triibulised särgid ametlikult Prantsuse mereväe vormiriietuseks. Neid nimetatakse ka Bretagne ehk bretooni särkideks, sest just sellest Prantsusmaa piirkonnast pärinesid paljud mereväelased.

Triipude arv ja laius oli millimeetrise täpsusega määratletud. Kehaosal pidi olema kakskümmend üks või kaks valget triipu ja 21 (või 22) neist poole peenemat (10 mm) sinist triipu. Kolmveerandvarrukatel pidi triipe olema neliteist. Meremehed armastasid öelda, et triibud pidid aitama neid paremini üles leida, kui nad üle parda juhtuksid kukkuma. Triibusärgid (Marinières) said Prantsusmaal väga populaarseks, ilmusid esimesed suurtoojad nagu Saint James, Armor Lux ja Orcival, kes toodavad neid särke tänini.

Esimese ilmasõja ajal sai meremeeste mundritest inspiratsiooni Coco Chanel, kes lõi oma mereväe stiilis tootesarja, millest kujunes hinnatud luksuskaup. Triibusärke kandsid edaspidi ka John Wayne, Jean Cocteau, Pablo Picasso, Brigitte Bardot, Marcel Marceau. Hilisemast ajast oli Sting see, kes meremehesärgis fotograafidele poseeris. Kuuekümnendatel lisas Yves Saint Laurent triibusärgi oma kollektsiooni ja tekitas moerevolutsiooni haute couture maailmas. Triibusärk oli Jean Paul Gaultier 1983. aasta kollektsiooni Boy Toy põhielement. Ta ise ilmus moeetenduse lõpus publiku ette meremehesärgis, millest oli saanud moemaailma orgaaniline osa. Bretagne piirkonna mereväelaste seljas üle 160 aasta tagasi alustanud särk on teinud tähelennu ja käib koos nimedega Gaultier, Kenzo Takada, Prada, Dolce&Gabbana, Michael Kors ja paljud teised. Arvasime, et S/Y Bellingshausen sobiks sinna nimistusse nagu valatult. Otsisime keset Biskaiat oma triibusärgid ka välja ja tegime laevatekil fotosessiooni.

Fotosessioon laevapardal.

FOTO: Maris Pruuli

Laevakunstnik Anna rääkis seepeale laeva-esteetikast, mis on olnud oluline osa tema lapsepõlvest. Kunstnikust ema vedas ta alati sadamasse maalimispäevale, kui mõni eriti ilus laev sadamas sildus. Muide, vene armeest tuttav maikalaadne triibuline alussärk «telnjashka» on tuletatud prantslaste mereväelaste marinière’st.

Biskaia 440-miilisel teekonnal puhkas me pardal jalga ka paar lindu, üks tuviline ja üks tiiruline. Ornitoloog Leho Luigujõe on meile jätnud küll lindude määramise targa raamatu, aga ilma Lehota määrab see raamat kaunis kehvasti, sest nii erinevaid tuvilisi kui tiirulisi on selles lehekülgede kaupa.

Madrus Urmas Viilma meenutas vahti tulles, kuidas Athose saarel on munkadel ühe jalaga taburett, et nad palvetades magama ei jääks. Meil täitis esimesel ööpäeval selle ühe jala aset pidevalt pinisev ja prantsuse vetes natuke omadega sassi läinud AIS (laevade positsioneerimis- ja jälgimissüsteem – toim.), mis segaseid sõnumeid saatis ja iga mõne minuti järel vaigistamist nõudis.

Kambüüsist tuli ilmast olenemata kolm korda päevas imehead lõhna. Mehhaanik Ahto Aaslav-Kaasik, vana optimist ise, ütles seepeale alati midagi julgustavat nagu näiteks: «Midagi on vist jälle kõrbema lastud!» Wend tuli aeg- ajalt roolimajja jahtuma.

«Panid põlema midagi?»

«Ei, ise läksin põlema, põlesin läbi,» naeris Wend higi pühkides. Ta on nüüdseks peal olnud rohkem, kui esimesel etapil Kroonlinnast. Pika otsa tunne pidi olema hoopis erinev, meeldiv rutiin, oskus vastavalt lainele kois õiget poosi leida. Tänaöise suure vana lainega ehk swell’iga nagu ämblik, kel käed-jalad nii laiali kui võimalik. 

Ülesõidu teisel päeval, kui päike seniidis, võttis madrus, Eesti Polaarklubi liige, keemik ja hobiastronoon Jüri Ivask välja sekstandi ja tegi meeskonnale asjakohase mereõppe klassikaliste mereteadmiste osas. Tõusud ja mõõnad said palju selgemaks, aga seda, et samad jõud ka maakoort kuni paarikümne sentimeetri ulatuses kergitavad-langetavad, pani umbusklikumad meeskonnaliikmed kulmu kortsutama. «Pagan, kartulivaod seisavad ju kogu aeg paigal,» heitis üks öises vahis olnud ja just ärganud vahimadrus üle õla ja läks tekile vaalu ootama. Ivask naeratas leebelt ja ütles: «Ei ole lolle inimesi, on lihtsalt need, kes mõnikord mõtlema asudes ebaõnnestuvad.»

Ees ootab Vigo, kus tuleb peale vahetusmadrus Tõnis Kaasik ja sirutatakse jalga kohalikus meremuuseumis.

Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman

Populaarne

Tagasi üles