Vanausuliste püharaamatu kaaned tõid üllatava avastuse
Suvises Horisont ilmunud lugu!

Piirissaare Saareküla palvemaja põlengus kahjustada saanud teenistusraamatu kaaned (esikaas paremal)

FOTO: Alar Läänelaid

Ühe Piirissaare palvemaja tulekahju käigus päästetud raamatu lähem uurimine avaldas mõndagi huvitavat - pärit oli ta ligi tuhat kilomeetrit kaugemalt.

2016. aasta 26. mai öösel lahvatas Piirissaare Saareküla palvemajas tulekahju. Kustutajad said põlengu summutatud ning ahervaremeist toodi välja vanausuliste väärtuslikke ikoone ja raamatuid, mida oli kahjustanud kuumus ja kustutusvesi. Raamatud laotati kuivama ja viidi taastamiseks Eesti parimatele raamaturestauraatoritele Tallinnas ja Tartus. Mõne raamatu puidust kaaned olid nii tugevalt söestunud nurkadega, et taastamise asemel oli mõistlikum hoopis uued puitkaaned teha. Ühe vana püharaamatu kaks söestunud kaant jõudsid dendrokronoloogilisteks uuringuteks Tartu ülikooli. Puidu aastarõngaste uurimisega selgus üllatuslikult, et raamatukaaned olid arvatust sadu aastaid vanemad ja pärinevad Piirissaarest ligi tuhat kilomeetrit kaugemalt.

Uurimise alla võetud puitkaaned olid hoidnud enda vahel venekeelse raamatu «Mineja služebnoje, fevral» (Teenistuse käsiraamat, veebruar) 3. väljaannet. Mineja on vanausuliste liturgia käsiraamat, uuritud raamat käsitleb veebruarikuu teenistuseks vajalikke palveid ja usulisi toimingud. Larissa Petina Eesti rahvusraamatukogust täpsustas raamatu ilmumisandmeid. Raamatu lõpus on tähtarvudena (kirillitsa tähed, mis vastavad teatud arvudele) kirjas, et see on trükitud 7387. ehk meie ajaarvamise järgi 1879. aastal Moskvas ühisusuliste trükikojas (Tip Jedinovercev), st vanausuliste trükikojas. Raamat ise on 3. ümbertrükk Moskvas 1645. aastal trükitud mineja väljaandest.

Millega seletada nii vana raamatu mitmekordsete ümbertrükkide kasutamist vanausuliste jumalateenistustel? Kas poleks olnud hõlpsam trükkida ja kasutada uuemaid raamatuid? Selgituseks tuleb heita pilk vanausuliste ajalukku ja Venemaal aastail 1652–1666 tsaari toetusel korraldatud õigeusu kiriku reformidele, millest kirjutab käesoleva Horisondi avaloos lähemalt Marju Kõivupuu. Kuna uued kirikuraamatud olid kirjutatud juba reformitud õigeusu kirikule, siis said vanausulised kasutada vaid reformieelseid raamatuid, neid vajadusel salaja ümber kirjutades või trükkides.

Uuringud dendrokronoloogialaboris

Dendrokronoloogiliseks uurimiseks annetatud poolpõlenud kaante mõõtmed olid 36 ¥ 24,5 ¥ 0,75 cm. Meile tavapärastest raamatukaantest eristab neid asjaolu, et nahaga olid kaetud faasitud servadega (st terava serva eemaldamisel tekkinud kitsa kaldpinnaribaga) õhukesed tammelaudadest tahvlid. Puidust kaaned olid vanausuliste raamatutel tavalised. Keskajal olid nahaga kaetud puitkaaned levinud köiteviis.

Puittahvlite paremini säilinud alumised ja ülemised servad tuli lõigata noaga siledaks, et lõikepinnalt puidu aastarõngaid paremini näha. Tammepuidust kaanetahvlite valmistaja oli õnneks järginud häid tislerivõtteid: tahvlid olid valmistatud radiaalsihis lõhestatud puidust.

 Sellel on mitu põhjust. Esiteks, tammelaudu valmistati paksematest puidusortimentidest lõhestamisega, mis oli lihtsam kui pikuti saagimine. Puit lõheneb kõige paremini raadiuse sihis – säsist koore poole. Lõhestatud laudu vajadusel õhendati. Teiseks, radiaalsihis lõhestatud lauad on suhteliselt püsivama kujuga, need (enamasti) ei kõmmeldu (ei tõmbu kuivades kõveraks) nagu tangentsiaalsihis lõigatud lauad (vt joonist). Lisaks peetakse püsiva kujuga laudade valmistamisel silmas, et need ei läbiks tüve keskosas asuvat säsi. Samuti lõigatakse laua välisservast maha heledam maltspuidukiht, mis on pehmem ja mädanemisaltim kui tüve sisemuses olev lülipuit. 

Tamme kõvad säsikiired annavad lauale mehaanilist tugevust ja elastsust, kuid paraku ei kulge säsikiired alati rangelt sirgete kiirtena, vaid kalduvad sageli sirgjoonest kõrvale, paistes silutud lauaservas diagonaalsete heledate vöötidena. Üldiselt on tugevate laudade valmistamisel eelistatud rohkemate säsikiirtega tammepuitu. Ka aastarõngaste laius on puidu tugevuse seisukohalt oluline. Peamiselt suurtest soontest koosnev aastarõnga varapuit on palju hõredam kui väikestest rakkudest koosnev tihe aastarõnga hilispuit. Tamme aastarõngad jäävad kitsamaks peamiselt hilispuidu arvelt: kitsastes aastarõngastes on ikka olemas torukestest koosnev varapuit, kuid hilispuidu paksus võib kahaneda peaaegu puudumiseni. Seega on tihedam ja tugevam laiemate aastarõngastega tammepuit, kus hilispuidu osakaal on suurem. Tammepuidu töötlejad pidid kvaliteetsete raamatukaanteks ja maalialusteks mõeldud tammetahvlite valmistamisel selliseid puidu omadusi teadma ja tundma.

Mikroskoop on tammelaua servalt aastarõngalaiuste mõõtmiseks valmis seatud. Tammetahvel on mõõteaparaadi liikuval aluslaual. Aluslauda koos tammetahvliga nihutatakse aastarõngalaiuse võrra ning hiireklõpsuga läheb nihke pikkus arvutisse.

FOTO: Alar Läänelaid

Maltspuit – tislerile liigne, dateerijale oluline

Puidutöö head traditsioonid toovad dendrokronoloogidele paraku raskusi. Ühest küljest on muidugi tohutu vedamine, et tammelauad on valmistatud radiaalsihis. See kindlustab maksimaalse aastarõngaste arvu lauas. Samas ei võimalda maltspuidu puudumine hästi töödeldud tammelaudades mõõta aastarõngalaiusi kuni koorealuse aastarõngani, mis annaks puu täpse langetusaasta. Maltspuidu olemasolu või puudumise järgi eristatakse dendrokronoloogilises dateerimises kolme n-ö täpsusklassi.

Esimese täpsusklassi puhul on maltspuit kooreni säilinud ja aastarõngalaiuste rea abil tehakse kindlaks puu täpne langetamise aasta. Teise täpsusklassi korral on maltspuitu osaliselt säilinud (kitsas heledam puiduriba laua servas), mis võimaldab ligikaudselt hinnata puuduoleva osa laiust. Kolmandasse täpsusklassi langevad puitesemed, milles maltspuitu ei ole üldse säilinud, kogu heledam puit on maha tahutud. Need on kõige kvaliteetsemad puitesemed, mis jätavad samas kõige avaramad võimalused aastarõngarea järgi tehtud dateeringut tõlgendada. Ent siin aitab otstarbekuse printsiip. Tammepuit oli kallis, sageli kaugelt meretaguselt maalt toodud materjal. Väärtuslikku lülipuitu ei raisatud asjatu mahatahumisega. Võib arvata, et laua servast lõhestati või tahuti maha ainult heledam puiduriba, jättes tumedamat vastupidavamat (lüli)puitu alles nii palju kui võimalik. Mahatahutud maltspuidu aastarõngaste ligikaudsed arvud on tänapäeva tammede järgi teada, nii saame need tammetahvlite dendrokronoloogilisel dateerimisel juurde arvestada.

Mõlema kaane ülemistelt servadelt mõõdeti uurimisel aastarõngaste laiused. Aastarõngaste paremaks nähtavaletoomiseks töödeldi kaaneservi valge kriidipulbriga. Mikroskoobi ja mõõtmislaua abil sai kaante aastarõngaste laiused mõõta 0,01 mm täpsusega. Igaks juhuks mõõdeti mõlemad kaaned üle ka Eschenbachi mõõtluubiga 0,1 mm ühikutes. Raamatu esikaanes oli 98 ja tagakaanes 100 aastarõngast. Kaante aastarõngalaiuste read kattusid sarnasuse alusel teineteisega 90 aastarõnga ulatuses, nii et need read oli võimalik keskmistada. Keskmistamisel tekkis 108 aastarõnga pikkune aastarõngalaiuste rida.

Lähemal uurimisel selgus, et mõlemale kaanele oli köite seljapoolsele servale juurde liimitud 1–2 cm laiune tammepuidust liist. Esikaane liist on väga tiheda aastarõngaste mustriga, seal oli 2-sentimeetrises lõigus võimalik mõõta lausa 25 aastarõnga laiused. Tagakaane liist on laiade aastarõngastega ning neid on seal kokku ainult seitse. Dendrokronoloogiliseks dateerimiseks olid liistude aastarõngaread siiski liiga lühikesed.

Veebruari mineja-käsiraamatu 108 aastarõnga pikkust rõngalaiuste rida kõrvutati mitmekümne Euroopa tammekronoloogiaga arvutiprogrammis Catras. See dendrokronoloogile kasulik programm võrdleb uuritavat rida võrdluskronoloogiaga, arvutades kaks sarnasusnäitajat – nn Studenti t-väärtuse ja samasuunaliste juurdekasvumuutuste protsendi, andes viimasele ka usaldusmäära 95,0, 99,0 või 99,9. Seejärel nihutab programm uuritavat rida ühe aasta võrra ja arvutab jälle sarnasusnäitajad, korrates tegevust kuni ridade lõpuni, täpsemalt kattuvuseni 30 aastat. Kõige kõrgemate sarnasusnäitajatega positsioon näitab eeldatavalt, et võrreldavad aastarõngad on kasvanud samaaegselt. Uuritava aastarõngarea viimase aastarõngaga kohakuti olev kalendriaasta on dateerimisel kõige olulisem. Kui sellele arvestada juurde mahatahutud aastarõngad, siis saamegi puu langetamise aasta.

Piirissaare kaante puidu hoolikal uurimisel ei õnnestunud leida ribagi heledamat maltspuitu, see on kaante valmistamisel täielikult eemaldatud. Seega liigitus juhtum dendrokronoloogilisel dateerimisel kolmandasse täpsusklassi. Ent mõlemat kaant, eriti esikaant, oli köite seljapoolsest servast kahjustanud puukoi. Putukakäigud ulatusid läbi tahvlit katva naha. See tähendab, et putukad on rünnanud juba raamatukaanteks vormitud puitu.

Tammepuidust raamatukaante aastarõngad suurendatult. Osa trahheesid on täis valget kriidipulbrit. Mõlema kaanetahvli köitepoolsesse serva on juurde liimitud umbes 2 cm laiune tammepuidust riba, mida eristab ka mitteühtiv aastarõngamuster. Puidus on näha ka puukoi uuristatud augud.

FOTO: Alar Läänelaid

Dendrodateering viitab Poolale

Veebruari käsiraamatu kaante keskmistatud aastarõngalaiuste rida osutus kõige sarnasemaks Ida-Pommeri tammekronoloogiaga positsioonis, kus raamatukaante rea viimane aastarõngas on kohakuti Ida-Pommeri kronoloogia 1353. aastaga (kattuvus 108 aastat, seejuures võrdus Studenti t 5,28-ga ning samasuunaliste muutuste protsent oli 64,0 usaldusmääraga 99,0). Dateerimise tulemus tundus nii uskumatu, et siinkirjutaja saatis kaante aastarõngalaiuste read e-kirjaga kontrollimiseks Ida-Pommeri tammekronoloogia autorile, Ameerikas töötavale Poola dendrokronoloogile Tomasz Waznyle. Viimaselt tuli vastus: sinu dateering on õige, õnnitlused! Ehk siis kaanetahvlite valmistamisel kasutatud tamm oli kasvanud Gdański-Pommeri piirkonnas. Nii vanade kaante olemasolu 19. sajandi raamatu ümber saab selgitada ainult keskaegse käsikirja ümberköitmise, võimalikult mitmekordse ümberköitmisega.

Mida see dateering tähendab? Uuritud raamatukaantes kõige hilisem täislaiuses säilinud aastarõngas oli kasvanud 1353. aasta suvel. Selle pealt on kaante valmistamisel kaduma läinud kõik maltspuidu aastarõngad ja võib-olla osalt ka lülipuidu aastarõngaid. Väga oluline küsimus on nüüd: kui palju aastarõngaid on puudu? Esi- ja tagakaane dateeringute 9-aastane erinevus võiks olla viiteks puuduvatele lülipuidu aastarõngastele. Suurima sarnasuse järgi Ida-Pommeri tammekronoloogiaga võib oletada, et kaanteks tarvitatud tammepuu on kasvanud kusagil tänapäeva Põhja-Poolas Gdański piirkonnas. Poolas kasvab looduslikult kaks tammeliiki: harilik tamm ja kivitamm, mis on puidu järgi teineteisest eristamatud. Seega võivad kaaned olla valmistatud ükskõik kumma liigi puidust.

Kui palju maltspuitu on tammedel?

Juhtumisi on uuringutest teada tammede maltspuidu aastarõngaste arv Poolas: see on 9 kuni 36. Keskmiselt sisaldub Poola tammedes 15 aastarõngast maltspuitu ning 90% juhtudest on tammetüves maltspuitu 9–24 aastarõngast. Eeldades keskmist maltspuidu aastarõngaste arvu ehk 15, saame 1353 + 15 = 1368. See võiks olla tamme viimane kasvuaasta enne maharaiumist. Kui tamm oli kasvanud kaugetel tagamaadel, siis järgnes maharaiumisele tõenäoliselt palkide jõge mööda parvetamine (koos okaspuupalkidega) sadamalinna Gdańskisse. Palgid püüti jõest välja, lõhestati pooleks või neljaks ja kuivatati. Kui kaua kestis puidu kuivatamine? Puidu kuivatamise aeg 14. ja 15. sajandil ei ole teada, kuid arvatavasti kestis see keskmiselt kauem kui 17. sajandil – tavaliselt 10–15 aastat. Võttes tammepuidu kuivatamise ajaks kümme aastat, saame 1368 + 10 = 1378. Seda aastaarvu tuleb käsitada kui terminus post quem – pärast nimetatud aastat valmistati kuivatatud tammelaudadest kaaned. Ühtlasi ei tohiks kaante valmistamise aeg olla väga palju 1378. aastast hilisem, sest tammepuit oli hinnaline, seda liiga kaua ei kuivatatud ega ülearu maha ei tahutud. Kui siiski arvestada 24 maltspuidu aastarõngaga ja 15-aastase kuivatamisajaga, saame hiliseimaks kaante valmistamise aastaks 1392. Ilmselt me ei eksi, kui nimetame uuritud kaante tammetahvlite valmistamise ajaks 14. sajandi lõppu.

Kaante vanus teada, kuid vastamata küsimusi jätkub

Moskvas trükitud raamatu kaanteks tarvitatud tamme Ida-Pommeri päritolu aitab selgitada vanausuliste dramaatiline ja traagikat täis ajalugu. Julmad repressioonid oma usukommetele kindlaks jäänud vaimulike ja usklike vastu algasid kohe pärast Venemaal 1652. aastal alanud õigeusukiriku reforme. Paljud ellujäänud vanausulised põgenesid impeeriumi kaugetele äärealadele ja naabermaadesse, sealhulgas Pommerimaale. On teada, et Vene väed tegid pagenud vanausuliste külade rüüstamiseks retki ka üle piiri naabermaadesse. Eestisse saabus vanausulisi teadaolevalt suuremal hulgal pärast Põhjasõda. 

Vanausulised olid suhteliselt kõrge kirjaoskuse määraga, nad tõid kaasa oma ikoonid ja pühad raamatud. Vanausuliste kogukonnad suhtlesid tavaliselt omavahel tihedalt. Eesti vanausulistel oli sidemeid ka Poolas. Võimalik, et uuritud tammelaudadest kaantega veebruari teenistusraamatu tõi Eestisse kaasa mõni Poolast saabunud vanausuliste perekond. Võime vaid oletada, et Moskvas trükitud köitmata raamat viidi pagemisel kaasa Pommerisse ja köideti seal kaante vahele. Seejuures on need kaaned olnud kasutuses juba enne, sest osutusid uuele raamatule liiga kitsasteks. Seetõttu tuli neid tammeliistudega laiendada. Kui arvesse võtta tammiste kaante esmakasutuse aega – 14. sajandi lõpp – siis on oluline meenutada, et see oli Euroopas 1439. aastal trükikunsti kasutusele võtnud Johannes Gutenbergieelne ajastu. See tähendab, et esmalt olid kaaned ümbritsenud mõnda käsitsi kirjutatud ürikut. Kus selliseid võis leiduda? Arvata on, et kloostrites. Vahest oli mõni käsikiri aegade jooksul nii loetamatuks kulunud, et heas korras tammelaudadest kaaned võeti kasutusele järgmise käsikirja või raamatu köitmisel?

Kirjavahetusest Piirissaare vanausuliste kunagise preestri Smirnovi lapselapse Valentina Amaniga õnnestus teada saada, et enne teist maailmasõda elas naabruses asuvas Pedaspää (Sosnitsi) külas vanausuliste Sosnitski-nimeline pere, kelle esivanemad olevat siia emigreerunud Poolast 17. sajandil. Kaante tõenäolisele Poola päritolule viitab aga teinegi asjaolu. Nimelt kuulus uuritud kaantega teenistusraamat Piirissaarelt pärit Pavel Umblejale teadaolevalt Aleksei Laskovile (Алексей Лашков), kes teenis Saareküla palvemajas vanausuliste vaimulikuna pärast 1917. aastat. Laskovgi oli pärit Poolast.

Praegu jääb veebruari teenistusraamatu Poola tammepuidust kaante Gdański kandist Piirissaarele jõudmise saladus lahendamata. Seda võiks edasi uurida ajaloolased.

Alar Läänelaid (1951) on dendrokronoloog, kes dateerib aastarõngaste järgi vana puitu. Töötab maastikuökoloogia dotsendina Tartu ülikooli geograafia osakonnas.

Tulvi-Hanneli Turo (1969) on köite- ja nahakunstnik ning köitekonservaator, esinenud paljudel rahvusvahelistel köitekunstinäitustel.

Artikkel ilmus algselt ajakirja Horisont juuli-augusti numbris.

Põlenud raamatu uuestisünd restaureerimisel

Köite nahast seljaosa oli täielikult põlenud ning söestunud kaanenahk ja puidust kaaned sedavõrd kahjustunud, et otsustasin need välja vahetada uute tammepuidust kaante vastu ja katta uue kroompargitud veisenahaga. Ka kõik kolm köiteploki serva olid täielikult söestunud, kaanelehed ja mõlemad eeslehed määrdunud ning rebenditega.

Köiteplokis esines ka kasutusest tingituna küünlavahaplekke ja väikseid punakaspruune täpikesi, mida restauraatorite leksikas nimetatakse rebaseplekkideks. Need on üldjuhul paberi valmistamisel paberisse jäänud väikesed metallosakesed, mis paberile suuremat kahju ei tekita. Visuaalsel vaatlusel olid kaantel märgatavad ka väikesed augud, mis andsid tunnistust kunagi raamatu kaanele kinnitunud lukkumitest.

Kuna vanausuliste soov oli, et «tulejumala» jäljed ei oleks restaureeritud köitel nähtavad ning raamat oleks ka edaspidi kasutatav, siis alustasin söestunud paberiosa eemaldamisest. Järgnevalt oli võimalik ettevaatlikult alustada raamatulehtede puhastamise ja poognate üksteisest eraldamisega. Lehtede puhastamiseks kasutasin kautšukist tahmakäsna, pintslit ja miniotsikuga tolmuimejat. Kuna raamatu köitenöörid olid rebenenud, tuli poognad lahti võtta. Köiteselja liimi- ja nahajääkide eemaldamisel kasutasin spaatlit, uuritsat ja ka metüültselluloosi kompresse. Õnneks olid raamatu lehed terved, vaid viis lehte vajasid parandamist, mille teostas paberikonservaator Sille Feldberg.

Teenistusraamatu plokk koosnes 334 lehest. Tekst oli trükitud kirillitsas punase ja musta trükivärviga. Raamatut ilmestas rikkalik puulõiketehnikas päisliistude ja ehisinitsiaalide ornamentika.

Vanausulised kasutavad aastaarvude ja ka lehtede nummerduse tähistamiseks tähti. Raamatu esmatrüki aasta oli antud kolofoonis ehk trükise lõpus esitatud andmetes tähtarvudena, mis araabia numbritele vastavalt on aasta 7153. Tänapäeva kalendersüsteemi paigutudes tuleb sellest numbrist lahutada 5508 ehk sooritada tehe 7153 – 5508, mis annab aastaarvuks 1645. Kõne all olev trükis on kolmas trükk 1645. aasta väljaandest, trükitud aastal 1879 ehk vanausuliste kalendri järgi aastal 7387.

Töötades paralleelselt ka teise analoogse mineja restaureerimisega ja uurides teisi vanausuliste köiteid, märkasin, et neile on kaantel sissepressitud põimkirjas tekstiosa: †Kнига глaгoлемaя†. Vanausulised kasutasid põimkirja, mida iseloomustab sõnade lühendamine sellisel viisil, et osa tähti on põimitud teiste tähtede juurde, nii ka sellel sõnadepaaril. See vanausuliste köidetele iseloomulik kaanele pressitud n-ö raamatu tiitli algusformular võiks eesti keelde tõlgituna tähendada ’See raamat on...’. Kui lugeja avab kaane, siis ta näeb raamatu tiitlit. Tegin põimkirjast frotaaži ehk äratõmbe, joonistasin ta musta tušiga täpseks ja lasin trükikojas valmistada klišee.

Konservaatori kätte jõudnud põlengukahjustusega Piirissaare teenistusraamatu ees- ja tiitelleht enne restaureerimist.

FOTO: Tulvi-Hanneli Turo

Raamatuplokile lisasin uued eeslehed, milleks valisin Anton Glaseri 35 g kaltsupaberi, ning mustast kalingurist seba. Seba on ca 4–5 cm laiune tekstiilist riba, mis lisatakse köite valtsiosa tugevdamiseks, et raamatukaane käänisekoht oleks tugev ja korduval avamisel plokki ei kahjustaks. Seba liimitakse esimese ja viimase poogna murde tugevduseks. Poognad õmblesin linase niidiga viiele linasest paarisköitenöörile. Köite paremaks avanemiseks ja säilimiseks liimisin ploki seljale kaltsupaberi, mis hoiab poognaid tihedalt koos. Sellele liimisin omakorda jaapani paberist toru ehk hülsi, mis tagab köite parema avanemise ja selja tugevuse. Järgnes naha ettevalmistus: naha valik, formaati lõikamine vastavalt kaanelaudade suurusele ja köitenaha servade õhendamine. Uued tammepuidust kaanelauad valmistas Annes HermannTartu kõrgemast kunstikoolist. Esikaane nahaosale pressisin kuumtrükis klišee. Seejärel katsin naha nisujahukliistriga ja liimisin uutele 6 mm paksustele tammepuidust kaantele.

Metall-lukkumite jaoks tegin joonised, mille järgi tegi peensepp Guido Koidik need messingist valmis. Lukkumid on suureformaadiliste köidete oluline osa, sest need tagavad kaante õige asendi ja takistavad ploki äravajumist.

Konservaatori kätte jõudnud põlengukahjustusega Piirissaare teenistusraamatu ees- ja tiitelleht pärast restaureerimist.

FOTO: Tulvi-Hanneli Turo

Nahkrihma valmistasin kolmest kihist. Välimine kiht oli veisenahast, keskmine kiht aga kitsepärgamendist, mis takistab naha väljavenimist. Köitele valmistasin mustast sünteetilisest vildist pehme ümbrise, mis kaitseb naha pinda, messingist lukkumeid ja köidet tolmu ja päikesevalguse eest. Tulvi-Hanneli Turo, köitekonservaator

Populaarne

Tagasi üles