Hruštšovkadest «smartovkadeks» – tark linn ja Tartu nutikas linnaosa
Ajakirjas Horisont ilmunud lugu!

Tähe 2 kortermaja on energiasäästlikuks renoveerimise järel linnaruumi rikastamiseks saanud seinamaalingu «Kodu», mille autoriks on Argentiina päritolu tänavakunstnik AnimalitoLand.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

2017. aasta kevadel pälvis Eesti meedias palju tähelepanu Moskva linna otsus lammutada ligi 8000 nõukogudeaegset korterelamut. Vastuolusid põhjustanud plaani eesmärk on amortiseerunud kortermajad lammutada ja ehitada pea 1,6 miljonile elanikule uued elamispinnad. Modernismiajastul püstitatud kortermajade renoveerimine ja nendega seotud elukeskkonna ümberkujundamine on tegelikult päevakajaline teisteski riikides üle maailma, eriti Ida-Euroopas, kus suure osa elamufondist moodustavad 1960.–1970. aastatel ehitatud nn hruštšovka tüüpi kortermajad.

Pärast teist maailmasõda ehitatud paneel- või tellistest elamute kasutusiga hakkab tänaseks lõppema. Üldjoontes ei vasta hruštšovkad enam kaasaja elustiili, tehnoloogilise arengu ning keskkonnahoiakute vajadustele ja nõuetele. Vaadates paneelelamupiirkondade ruumikvaliteeti laiemalt, on autostumise tõttu sellistes piirkondades probleem ka parkimiskohtade vähesusega; lisaks mõjutab suurenev autode arv ummikute tekkimist, liiklusmüra kasvu ja linna õhukvaliteedi langust. Sarnaseid hädasid püütakse erinevates maailma linnades lahendada targa tehnoloogia kasutuselevõtuga. Nii ka Tartus, kus ühest kesklinna hruštšovkapiirkonnast peaks saama aastaks 2021 nutikas linnaosa.

SmartEnCity: hoonete energiatõhususest

21. sajandi ühiskonna suur väljakutse on tehnoloogia energiatõhususe tõstmine ja keskkonnasäästliku tarbimiskäitumise kujundamine. Kuna elame hetkel veel suuresti fossiilkütustest sõltuva ja seetõttu kallineva energia ajastul, siis on nõukogudeaegsete elamurajoonide hoonestuse põhiprobleem samuti seotud energiatõhususega: elamispinnad on suhteliselt odavad, kuid küttekulud on suured ja hoone tehniline taristu vananenud. Probleemide lahendamiseks on mitmeid linnapoliitilisi suundi, mida järgida. Elamuhoonetel võib lasta lihtsalt laguneda, neid võib lammutada ja asendada uute kortermajade või ärile suunatud arendustega, renoveerida või rekonstrueerida. Erinevatel sellistel tegevustel on kindlad vastu- ja pooltargumendid.

Ehitustehnilisest vaatenurgast võib lammutamine esialgu tunduda kõige mõistlikum samm, sest sääraste kortermajade säilitamine nõuab üldjuhul täielikku rekonstrueerimist, mis hõlmab vastava teadmise ja oskuse olemasolu, kuid tehniliselt ka hoonekarbi soojustamist, ventilatsiooni paigaldamist, kütte- ja elektrisüsteemi uuendamist. Kuna Eestis on lõviosa korteritest eraomandis, on hoonete lammutamine uusehituse nimel juriidiliselt väga keeruline ja ei pruugi olla majanduslikult kasumlik. Majanduslikust vaatenurgast on rekonstrueerimine üldjuhtudel odavam kui uute hoonete ehitamine (muidugi tuleb alati hinnata, mis seisus on elamu põhikonstruktsioonid).

Kui aga võtta linnaregioonide geograafias arvesse sotsiaalset vaatenurka ja euroopalikke väärtusi, siis tihedad ja kompaktselt hoonestatud mitmekesise rahvastikuga alad on just need, mida soositakse hajali asustatud eeslinnade asemel. Seega on linnaplaneerimise vaatenurgast mõistlik sellised linnaosad säilitada ja rekonstrueerida hooned kaasaja nõuetele ja tingimustele vastavaks, mis tõstaks nende piirkondade atraktiivsust eluasemeturul ja vähendaks survet eeslinnalistele uusarendustele.

Samuti demonstreerib järjest enam projekte energiasäästliku renoveerimise võimalikkust ja kasulikkust. Näiteks töötasid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased välja liginullenergiahoone rekonstrueerimise tehnoloogia, mille alusel ehitati Tallinnas Akadeemia 5a asuv ühiselamu ümber liginullenergiahooneks. Hetkel on see hoone Eesti kõige energiatõhusam rekonstrueeritud korterelamu.

Eluruumide energiatõhususe tõstmisega tegeletakse aktiivselt ka Tartus, osaledes koos Sønderborgi (Taani) ja Vitoria-Gasteiziga (Hispaania) ambitsioonikas Euroopa Liidu pilootprojektis SmartEnCity. Selle ettevõtmise siht on arendada strateegiaid energianõudluse vähendamiseks ning leida võimalusi taastuvenergia pakkumise suurendamiseks.

FOTO: Horisont

Tartu seatud lähteülesanne on energiatõhusus- ja eluruumidekeskne. Projekti käigus rekonstrueeritakse 17 Tartu kesklinnas paiknevat hruštšovkat energiatõhusaks ja kaasaegseks elamuks, smartovkaks. Eesmärk on vähendada pilootala hruštšovka tüüpi elamute energiakulu tänaselt keskmiselt 270 kWh/m2/a nn nullilähedase energiakuluga hoonestule sobivaks kuni 90 kWh/m2/a ehk A-energiaklassile vastavaks. Projekt kestab viis aastat (2016–2021), mille jooksul korterelamud rekonstrueeritakse ja seiratakse majade energiakasutust. Rekonstrueerimise käigus paigaldatakse igasse korterisse ka nutikodulahendus. Nutikodu süsteemi põhieesmärk on võimaldada elanikel jooksvalt oma energiatarbimist jälgida ja hoida head sisekliimat. Nutikodu süsteem on planeeritud selliselt, et korterisse paigaldatud juhtpaneelilt või muust internetiühendusega nutiseadmest saab korteriomanik jälgida sisekliima ja energiatarbimise näitajaid ning nende muutumist ajas.

Lisaks kortermajade rekonstrueerimisele ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sidumisele majade ja linna taristuga pööratakse SmartEnCity projektis tähelepanu ka transpordisektorile. Nõukogudeaegsete paneelmajade piirkonnad on üsna tihedalt asustatud ja suures osas ära planeeritud, mistõttu olulisi hoonestuse ja taristu arendamisega seotud muudatusi pole kõnealusel juhul võimalik teha. Selle tõttu keskenduvad projekti tegevused Tartus eelkõige uute mobiilsuslahenduste pakkumisele. Näiteks minnakse ühistranspordis täielikult üle surugaasil töötavatele linnaliinibussidele (tänavatele tuuakse 64 uut gaasibussi), arendatakse välja ülelinnaline jalgrattalaenutussüsteem (750 jalgratast, sh 510 elektrijalgratast, 69 parklat) ja on loodud uusi elektriautode laadimise võimalusi (neli kohta, kus on kokku viis kiirlaadijat). Samuti on pilootala tänavatel asendatud mitusada naatriumvalgustit energiasäästlike leedvalgustitega ning rakendatakse nutikat valgustuse juhtimise süsteemi. Iga uus tänavavalgusti on eraldi juhitav ja jälgitav. Tänavavalgustuse võrguga on seotud ka erinevad liikumis- ja keskkonnasensorid (teeolude jälgimiseks ning müra, õhusaaste, õhutemperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmiseks).

FOTO: Horisont

Linnaelanike kaasamine

Targas linnas püütakse tehnoloogia kaasabil tagada linnaliste piirkondade majanduslikult jätkusuutlik areng, võidelda keskkonnaprobleemidega ning vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Kuna keskkonnaprobleemid on vähemalt osaliselt seotud inimeste tarbimiskäitumisega, on väga oluline suurendada elanike keskkonnateadlikkust, mõista nende käitumise motivatsioone ja kujundada muutust mõttelaadis. Erinevad tehnoloogilised lahendused võimaldavad inimestel oma tarbimiskäitumist jälgida. Näiteks saab targa kodu lahenduse kaudu jälgida seadmete elektritarvet. See, kas elanikud jälgivad ja vajadusel parandavad nutikodu andmete põhjal oma tarbimiskäitumist, oleneb huvist, väärtushinnangutest ja oskustest neid andmeid tõlgendada. Nutikodude kasuteguri suurendamiseks on oluline, et inimesed teadvustaksid enese rolli tarbimises ja keskkonnaprobleemide kujunemises, millele saavad kaasa aidata teavitus- ja harimiskampaaniad.

Mõtteviis hakkab tihtipeale rolli mängima just siis, kui turul on olemas erinevad alternatiivid. Näiteks kui poes on juurviljaleti ääres ostu pakkimiseks sarnaste hindadega valikus plastik-, biolagunev ja võrkkott, siis teeb inimene valiku oma teadmiste ja väärtushinnangute põhjal. Kui saadaval on ainult plastikkott, siis tõenäoliselt valib enamik inimesi plastikkoti sel lihtsal põhjusel, et see on parasjagu kättesaadav ja mugavam variant, kui iga kord oma kotti kaasas kanda.

Seetõttu on oluline keskkonnahoidlikku käitumist toetava taristu olemasolu ja kättesaadavus. Esiteks saavad erinevad tehnoloogilised lahendused teha teatud otsuseid inimeste eest ära ja seeläbi muuta säästmist mugavamaks. Näiteks on targa kodu lahenduse kaudu võimalik lasta süsteemil automaatselt optimeerida küttekulu ja hoida head sisekliimat. Teiseks sõltub inimeste mõttelaadi teostumine sellest, kas on olemas taristu, mis taolist käitumist toetab. Näiteks ulatuslik roheenergial sõitvatele elektriautodele üleminek ei saa toimuda ilma piisavalt tiheda kiirlaadijate võrgustikuta, elektriauto hinna alanemiseta ja taastuvenergia osakaalu suurenemiseta. Inimeste elustiili on äärmiselt keeruline väliselt mõjutada, sest erinevate valikute korral hakkab inimene ikkagi kasutama lahendust, mis sobitub mugavalt tema ellu, on harjumuspärane ega võta liiga palju aega ja raha. Sellepärast on mugava ja keskkonnasäästlikuma «tarbimistaristu» loomine üks võimalus, kuidas inimesi keskkonnasäästlikuma elustiili poole suunata. Targa linna tehnoloogilised rakendused loovad selleks võimaluse.

SmartEnCity projekti käigus läbi viidud küsitlused ja intervjuud näitasid, et majade elanike motivatsioon targa linnaosa arendamise protsessis osaleda tuleneb eelkõige renoveerimisvajadusest ja isiklike kulude kokkuhoiust. Vaid väga vähesed teadvustavad keskkonnaprobleeme laiemalt ning mõtlevad oma vastutusele selles vallas. See erineb märkimisväärselt Euroopa Liidu programmi eesmärgist kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada. Just selle tõttu on oluline projekti käigus tegeleda ka harimise ja keskkonnateadliku mõtteviisi propageerimisega, sest keskkonnahoiu eesmärgi saavutamiseks on vaja ka tarbijate panust. Selleks on aga vaja ületada mitmeid ühiskondlikke takistusi ning aktiivselt elanikke kaasata, neid koolitada ning muuhulgas õpetada, kuidas taolises nutikas kortermajas elada ja nutikodu enda kasuks tööle panna. Kuna hruštšovkades elavate inimeste sotsiaalne koosseis on mitmekesine – neis elavad nii tudengid, perekonnad kui ka hoone ehitamisest saati seal elanud ja nüüdseks vanaduspensionile jäänud inimesed –, siis tuleb erinevatele sihtrühmadele läheneda isemoodi ning arvestada ka sihtrühmapõhiste probleemidega, nagu näiteks digilõhe ja piiratud digipädevus.

Tänapäeva kasvavad ja kahanevad linnad on omamoodi keerulised ökosüsteemid, mis vajavad keskkonnahoiupõhimõtete järgimisel ja hea elukeskkonna loomisel paratamatult tarkade tehnoloogiliste lahenduste ja süsteemide abi. Tehnoloogia kasutamine loob küll uusi võimalusi, kuid liigne tehnoloogiast sõltumine ja tehnokraatia ei pruugi saavutada neid eesmärke, mis algselt seati. Seega on targas linnas vaja oskusi, kuidas juhtida kaasamist ja kaasata, arendada koosloomet ja kogukondi ning kasutada tehnoloogilisi võimalusi sihipäraselt probleemide lahendamiseks. Vähemalt Tartus püütakse neid aspekte silmas pidada ja loodetavasti liigutakse SmartEnCity projekti tegevustega sammukese võrra lähemale sellele, et Tartu hruštšovkadest saaksid smartovkad koos keskkonnateadlikumate elanikega ning nõukogudeaegne elamispiirkond muutuks paremaks elukeskkonnaks.

Tark linn ja selle valitsemine

Tänapäeva linnade põhiline eesmärk on tagada inimestele parem elukvaliteet. Seetõttu on hoonete energiatõhusus, taastuvenergia tootmine, transpordisüsteemi keskkonnasäästlikkus, saaste vähendamine ja majanduslik jätkusuutlikkus Euroopa linnade arendamisel olulised teemad. Viimasel kümnendil populaarsust kogunud linnaarenduse idee on smart city ehk tark linn, mille põhimõtetest lähtuvad paljud maailma ja sealhulgas ka Eesti linnad. Kuigi targa linna käsitus on veel arenemisjärgus, on selle olulised osad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine, energiatõhususe suurendamine ja kasvuhoonegaaside vähendamine, uued ärimudelid ning loomemajandus. Võib öelda, et tark linn on tehnoloogia abil sidumas 1980. ja 1990. aastatel kanda kinnitanud loova linna ja säästva arengu põhimõtteid. See tähendab, et linnades püütakse inimeste elukvaliteeti tõsta uue tehnoloogia rakendamise ja ühiskondlikult kasulike teenuste ja toodete loomisega (sotsiaalne innovatsioon). Hea näide sotsiaalsest innovatsioonist on Kopenhaageni Bybi projekt. Idee keskmes oli mure mesilaste arvukuse kahanemise pärast, mistõttu paigaldati Taani pealinna erinevate ettevõtete territooriumidele mesitarud. Algatusega leevendati erinevate valdkondade probleeme, nagu näiteks töötus, sest mesinikeks õpetati välja töötud elanikud. Samas kahanes meenappus meetööstuses, kuna vastavad ettevõtted ostsid linnamesilaste mett, ja mesilaste arvukus suurenes.

Elukvaliteedi tõstmiseks ja probleemide kindlakstegemiseks on vaja erinevaid andmeid. Reaalajalised ja mahukad andmekogud on targa linna üks iseloomulik osa. Linnakeskkonda on võimalik paigaldada andmeid koguvaid sensoreid. Linnajuhtimises ja -planeerimises on reaalajalised andmed väga olulised, sest nende najal tehtud otsused muudavad linnaelu korraldust lihtsamaks, mugavamaks, tegelikest vajadustest lähtuvaks ja pikas plaanis ka odavamaks. Erinevate e-teenuste ja kogutud andmete abil saab kohalik valitsus kiiremini reageerida, muuta inimeste, ettevõtete ja omavalitsuse suhtlust efektiivsemaks ning luua erinevaid teenuseid koos kodanike ja ettevõtetega. Eriti olulised on siin just avaandmed, mis loovad ettevõtetele teenuste väljaarendamiseks uusi võimalusi. Linnakodanik võib andmetele tugineva rakenduse abil võita aega ja olla seeläbi optimaalsem ja mugavamalt keskkonnasäästlikum.

Näiteks oleme kõik kuulnud mobiilsest parkimisest, millega saab väga lihtsalt parkimise eest tasuda. Sellegipoolest peame vaba parkimiskoha leidmiseks sageli tänavatel või parklas ringi sõitma, mis tähendab keskmiselt 30% rohkem liiklust selles piirkonnas. Tark parkimissüsteem aitaks kasutajal leida kerge vaevaga vaba parkimiskoha. See aitab vähendada parkimiskoha otsingule kuluvat aega, sõitmisega kaasnevat küttekulu ja õhusaastet ning tänavatel liiklevate autode arvu. Lisaks füüsilise keskkonna seiramisele saavad linnaelanikud ja linnas tegutsevad ettevõtted ise andmeid «sihipäraselt toota». See tähendab, et erinevate rakenduste abil saavad inimesed kaardistada ohtlikke olukordi ja kohti, teeauke või teha muid tähelepanekuid (nagu näiteks nutitelefonirakendus «Anna teada») ning osaleda ideekorjetel (näiteks sobilike jalgrattalaenutuskohtade leidmiseks).

Seega aitavad tehnoloogia ja andmed linna targemalt valitseda. Tark valitsemine tähendab eeskätt avatud ja läbipaistvat linnajuhtimist, erinevate valdkondade vahelist koostööd ja kodanike ning ettevõtete kaasamist valitsemisse ning avalike teenuste arendamisse. Selle keskmes on e-valitsemise idee, mille kaudu on võimalik tuua linnavõim ja avalikud teenused kodanikele väga lähedale. Et aga kohalik võim saaks olla ettevõtete ja kodanike koosloome eestvedaja, on vaja tegeleda ka sisemiste takistustega, mis paljudes tänapäeva linnades veel eksisteerivad. Omavalitsused on tarkade lahenduste kasutuselevõtul ühe suure takistusena näinud nn silotornide efekti ehk administratiivsete osakondade vähest koostööd ja suhtlemist. Andmekogumine ning planeerimine on erinevate osakondade vahel sageli killustunud ning ilma ühise suurema targa linna nägemuseta on osapooli keeruline koos tegutsema panna.

Tark linn vajab aga valdkondadeülest koostööd ja terviklikku planeerimist ning linnavõimu sisemise koostöö tõhustamist.

Kuigi tehnoloogia võimaldab linnadel teha tõhusamaid andmetel tuginevaid otsuseid, ei taga tehnoloogia üksi tarka valitsemist ja paremat elukeskkonda. Tehnoloogia on vaid võimaldaja, kuid selle kasu sõltub inimeste valmisolekust ja oskustest tehnoloogilisi rakendusi kasutada. Just seetõttu pööravad maailma targad linnad erilist tähelepanu vahenditele ja võimalustele, kuidas igas vanuses kodanikke paremini informeerida, kaasata ja harida. Hea näitena saab esile tõsta Tartu linna, kus reaalsel nõudlusel põhineva ühistranspordi liinivõrgu modelleerimisel kasutati mobiilpositsioneerimise, bussikaardi tuvastamise, töökohtade paiknemise ja mitmete teiste andmekogude andmeid ning täiendavalt küsiti tagasisidet ka linnaelanikelt. Kombineerides neid andmeid olemasolevate registrite andmetega ning kaardistades linlaste soove avaliku kaardirakenduse kaudu, on Tartu linna eesmärk jõuda ühistranspordivõrgustikuni, mis rahuldab linlaste vajadusi senisest enam, olles samal ajal ka optimaalne ja efektiivne. Tartu nutikad kaasamisnäited on ka 2018. aastal linlastega ühiselt kaardistatud rattaringluse laenutuspunktide asukohtade määramine, samuti juba aastaid edukalt toimiv ja ka mitmetele teistele linnadele maailmas eeskujuks olev Tartu kaasava eelarve praktika.

Tarkade linnade üks edufaktor on eelkõige omavalitsuste võimekus suunata kodanikke kasutama veebiplatvorme ja tarku teenuseid, kaasates neid kasutajate ja ka teenuste koosloojatena. Seejuures on tähtis ka õppimine ja õpetamine – olulised teenused ja informatsioon ei tohi muutuda piiratud digipädevuse või digilõhe tõttu ühelegi ühiskonnagrupile kättesaamatuks. See võib juhtuda, kui omavalitsus pöörab tähelepanu vaid tehnoloogia kasutamisele ja tehnilisele andmekogumisele, jättes erinevate osapoolte kaasamise tagaplaanile.

Veronika Mooses (1989) on Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant. Doktoritöös uurib etnilisi erinevusi inimeste ajalis-ruumilises käitumises.

Pilleriine Kamenjuk (1988) on Tartu ülikooli inimgeograafia nooremteadur ja doktorant. Doktoritöös uurib mobiilpositsioneerimise andmestiku abil inimeste elukohavahetuse ja sellega seotud igapäevaste ruumiliste käitumismustrite muutumist.

Merit Tatar (1982) on Balti uuringute instituudi arendusjuht. 2016. aastal Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis kaitstud doktoritöös uuris Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika mõju Eesti mitmetasandilisele valitsemisele.

Raimond Tamm (1978) on Tartu abilinnapea. 2007. aastal kaitses Eesti maaülikoolis majandusteaduse magistrikraadi ökonoomikas ja ettevõtluses.

Artikkel ilmus algselt ajakirja Horisont septembri-oktoobri numbris.

Populaarne

Tagasi üles