Halloravad kasutavad lindude häälitsusi hoiatussüsteemina

Halloravad ei pruugi küll teada kõikide linnuhäälte tähendusi, kuid oskavad nende põhjal ohtu aimata.

FOTO: Peter Byrne / PA Wire/PA Images / Scanpix

USA teadlaste uuringust selgub, et halloravad eristavad lindude häälitsusi ja oskavad nende põhjal ohtu aimata, kirjutab linnuteadlane Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Kiskjate eest hoidumiseks kasutavad loomad erinevaid mooduseid. Mõned tegutsevad ajal, mil kiskjaid on vähem liikvel, turvalisust suurendab ka liigikaaslastega kokku hoidmine. On liike, kes kasutavad n-ö vahimehi – need on kaaslased, kes ajal, mil teised toituvad või puhkavad, hoiavad ümbrusel silma peal ja annavad märku ohust või selle puudumisest.

Kuna häälitsustega edastatav teave on avalik ja seda võivad kasutada ka teised liigid, oleks samas keskkonnas elavatel liikidel kasulik teineteiste häälitsusi tunda. Näiteks metsas elavatel värvulistel oleks kasulik lisaks oma liigikaaslaste hoiatustele mõista ka teiste liikide antud hoiatusi raudkulli või nugise kohta.

Teadlaste vaatlused ja uuringud on näidanud, et lindude hoiatushäälitsustele võivad reageerida ka imetajad ja vastupidi.

Linnulaul on looduses kõige igapäevasem vokaalne teabeedastus, mida kuulevad ka inimesed. Linnud laulavad enamasti enesest teada andmiseks, kuid kuna ohu korral võivad linnud vaikida, saavad teised metsaelanikud laulmist või selle puudumist kasutada lähiümbruse turvalisuse hindamiseks.

Uurimusest selgus, et lindude igapäevane omavaheline suhtlus ehk kõikvõimalikud siutsud-säutsud on halloravatele (Sciurus carolinensis) oluline teave. USA-s Idaho osariigis registreeriti halloravate käitumine ajal, mil nad kuulsid kõlaritest mängitud kiskja punasaba-viu (Buteo jamaicensis) hüüdu; hüüule järgnes kas linnuhäälteta või häältega tavaline metsakohin.

Punasaba-viu hüüdu kuuldes tõusis halloravate valvsus – nad vaatasid sagedamini ringi, tõusid ümbruse uurimiseks sagedamini tagumistele jalgadele püsti, põgenesid või tardusid. Kõik need käitumisviisid aitavad vältida punasaba-viu rünnaku ohvriks langemist.

Kuuldes viu hüüule järgnemas tavapärast lindude sädistamist, vähenes oravate valvsus oluliselt kiiremini, kui kuuldes ainult metsakohinat. Ilmselt oli linnuhäälteta mets oravatele märgiks, et kiskja võib siiski veel läheduses olla.

Halloravate võime kasutada ohu hindamiseks signaale, mis ei ole algselt hoiatamiseks mõeldud, või nende puudumist, lubab järeldada, et lisaks hoiatushäälitsustele oskavad loomad keskkonnas varitsevaid kiskjaid tuvastada mitut moodi.

Uurimusega saab tutvuda siin.

Populaarne

Tagasi üles