Pruunkaru ja inimene: kuidas vältida konflikte

Pruunkaru.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Pruunkaru rahvapärane nimetus mesikäpp on täiesti õigustatud, sest ei möödu ühtegi aastat, mil mesinikud ei kurdaks mesilast matti võtmas käinud karu üle, ka oma teise nimetuse, laikäpp, on karu välja teeninud, tallates viljapõldudel vilja.

Miks ja kuidas karud inimtekkelist toitu sööma on sattunud ning kuidas vältida karu rünnakut ja karurüüstet, kirjutavad Eesti Looduse detsembrinumbri kaaneloos Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna teadur Egle Tammeleht, samas bakalaureusetundeng Liina Veske, samas doktorant Marju Keis, samas lektor Harri Valdmann ja samas vanemteadur Urmas Saarma, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadurid Malle Leht ja Ants-Johannes Martin, samas magistritöö kaitsnud Ave Lind, keskkonnaministeeriumi keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil ning Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk.

Tänapäeval on inimtegevus killustanud maastiku, sh. metsloomade elupaigad põldude, metsaraiete, suuremate teede ja asulatega. Loomadele jääb üha vähem ruumi ning loomade ja inimeste elupaigad nihkuvad paratamatult üksteisele järjest lähemale. Nii on möödapääsmatud inimeste ja metsloomade kokkupuuted, mis tekitavad aeg-ajalt inimestele ka majanduslikku kahju.

Sellise suure ja tugeva looma nagu karu kahjustusi nimetavad isegi üsna looduslähedased ja leplikud inimesed sageli rüüsteks ega talu neid kuigi hästi. Ühest küljest on kahju sageli tõesti tõsine – eelkõige lõhutud mesitarud –, aga teisest küljest kaasneb teadmisega, et metsaott on läheduses möllanud, sageli ka paras hirm, mis puhub probleemi vahel tegelikust suuremaks.

Kuigi mingi hulk konflikte on paratamatud, tuleks püüda nende põhjusi mõista, et neid võimaluse korral vältida. Eesmärk pole mitte üksnes vältida otseseid kahjustusi, vaid ka n.-ö. halbade kommetega karude teket: seda, et mõned karud spetsialiseeruvad inimtekkelisele ehk antropogeensele toidule, harjuvad liialt käima inimeselt matti võtmas.

Viimastel aastakümnetel on karu käpp meil hästi käinud: karude arvukus on tunduvalt suurenenud võrreldes eelmise sajandi esimese poolega ja seetõttu on karud nüüdseks levinud üle Eesti, välja arvatud Lääne-Eesti saared (meenutagem siiski kuulsat 2006. aasta Ruhnu karu). Paraku kasvab karude arvu suurenedes ja põllumajanduse ning mesinduse hoogustudes ka inimtekkeliste toiduobjektide osa karu toidus ning seega ka karukahjustuste hulk.

Inimtekkeline toit karu menüüs

Teadusuuring 2003.–2004. aasta kohta näitas, et kevadel ja suvel söövad karud põhiliselt looduslikku toitu, sügisel aga pigem inimtekkelist. Inimtekkelistest toiduobjektidest leidus karu menüüs kevadel ja suvel põhiliselt koduloomi, sügisel aga valdavalt teravilju ja õunu.

Tasub märkida, et praegusajal on koduloomade osakaal karu toidus tõenäoliselt märksa väiksem, sest toonases uurimispiirkonnas Viru- ja Jõgevamaal oli teada mitu koduloomade jäänuste matmispaika ning koduloomakorjustega metsloomade söödaplatse: praegu pole sellised enam lubatud ja karud ei saa metsa viidud koduloomakorjustega kõhtu täita.

Teraviljal oli karu toidus tähtis koht mitte üksnes sügisel, vaid ka kevadel: ilmselt käidi seda nosimas metsloomade söödaplatsidel. Sügisel süüakse rohkesti teravilja, marju ja õunu eeskätt seetõttu, et need on süsivesikuterikkad: nõnda kogutakse nahaalust rasvavaru taliuinaku jaoks.

Metssigade söödaplatsidel ja viljapõldudel söömas käimisel on ka üks hea külg. Nimelt, metssigadega ühiseid toitumisalasid kasutades murravad karud pigem metssigu kui muid imetajaid – arvatavasti tänu sellele ka vähem koduloomi.

Ka selle üle, et karud kustutavad sügiseti nälga õuntega, pole inimesed eriti nurisenud. Ilmselt seetõttu, et karud söövad õunu peamiselt mahajäetud talukohtade õunaaedades, kus nende maiustamine kedagi ei sega. Rohkel õuna-aastal, nagu tänavu, kui inimesed viisid üleliigsed õunad aedade taha, tulid julgemad karud vahel sinnagi maiustama.

Paraku tuleb aga tunnistada, et säärased meie seisukohalt soodsamad inimtekkelised toiduobjektid karu menüüs nagu kaer, mahajäetud aedade õunad ja loomsed jäätmed on viimasel ajal tema käpaulatusest kadumas: kaera külvipind on pidevalt vähenenud, vanade metsavahikohtade ja kadunud talude õunapuud vananevad ning loomsete jäätmete käitluse kord on muutunud rangemaks. Seetõttu on karude toidulaud ahenenud, nõnda võib inimese ja karu konflikte sugeneda eelkõige neil aastail, kui metsamarjasaak on kesine ja karud on näljaga sunnitud tulema õunu noolima ka asustatud talude aedadesse.

Kaebused

Seni on ametnikele üsna vähe teada antud sellistest karukahjustustest nagu lõhutud silopallid, rikutud teraviljapõllud, räsitud viljapuud (on kaevatud vaid ühe astelpajuistanduse rüüstamise üle mullu Põlvamaal) ja murtud koduloomad. On teada, et 2007. aastal langes Järvamaal karu ohvriks üks lammas; võrdluseks: hunte süüdistati samal aastal 118 lamba, 3 kodukitse, 2 veise ja 2 koera murdmises, 2008.–2010. aastal murdsid hundid üle 400 kodulooma aastas. Seega ei saa karukahjustusi põllu- ja aiakultuuridele ning koduloomadele hinnata praegu kuigi oluliseks.

Seevastu on palju nurinat põhjustanud karude rüüstamistöö mesilates. Mesilased ning nende vastsed on karule sobiv toit varakevadest hilissügiseni. Karukahjustustes kannatanute 2007.–2010. aastal esitatud teadete põhjal tehti neil aastail üle poole mesilarüüstetest sügisel, kevadel ja suvel oli rüüsteid nelja aasta kokkuvõttes märksa harvemini ja ligikaudu võrdselt.

Eesti karupopulatsiooni võib tinglikult jaotada nelja kirdepoolset maakonda hõlmavaks n.-ö. tuumikalaks ning ülejäänud Mandri-Eestit hõlmavaks servaalaks, kus karusid elutseb hõredamalt. Mesilarüüstete hulga üldise kasvu taga viimastel aastatel on rüüstete hoogustumine just populatsiooni servaalal. Ootamatult palju on mesilaid laastatud Harjumaal, Raplamaal ja isegi Võrumaal. Harjumaal ja Raplamaal on mesilarüüstete arv eriti jõudsalt suurenenud viimasel paaril aastal. Tuumikalal on rüüste seevastu jäänud üsna tagasihoidlikuks või isegi vähenenud. Võrdlemisi vähestest rüüstetest on teada antud Ida-Virumaalt ja Jõgevamaalt, hoolimata suhteliselt suurest karude arvukusest nendes maakondades.

Mesilarüüstete üldarvu kõrval tuleb kindlasti vaadata ka ühe mesilarüüste käigus lõhutud tarude arvu, sest just tarude lõhkumine võib muuta muidu andeksantava eksimuse inimese silmis tõsiseks kuriteoks. Viimasel neljal aastal on karud lõhkunud ligi sadakond mesitaru aastas. Võrdluseks: nugised rüüstavad umbes 300–400 mesilasperet aastas. Ent nugis hävitab ainult mesilaspere, tungides laiemaks lõhutud taruavast sisse ning süües kärjed koos neis olevate mesilasevastsete ja meega. Karud seevastu kipuvad põhjalikult rikkuma ka mesindusvarustust, seega teeb karu mesilas enamasti suuremat kahju kui nugis.

Kuidas vältida karu rünnakut?

Kui soovime, et karu ei satuks meie elamise lähedale uitama, ei tasu jätta toitu elamute lähedusse ja sageli käidavatesse kohtadesse, eriti neis piirkondades, kus karuasurkond on arvukas: üks karu rünnaku sagedamaid põhjusi on inimese ootamatu sattumine oma kõhtu täitva karu peale. Kui vahemaa inimese ja karu vahel on väike, siis võib karu rünnata, et oma toidupoolist kaitsta. Konfliktioht suureneb veelgi, kui hulk antropogeenset toitu on hõlpsasti kättesaadav, sest säärasesse piirkonda võivad karud koguneda.

Karu ründab sageli ka siis, kui teda on jahi käigus haavatud, ja ka olukorras, kus inimene satub emakaru ja tema järglaste vahele või lähedusse. Vältides neid kolme võimalust, hoiame tõsisema konflikti karuga tõenäoliselt ära.

Kuidas vältida karurüüstet?

Eelkõige inimesed ise aitavad karudel kujuneda n.-ö. probleemseteks oma teadmatuse, aga ka hoolimatusega. Konflikt tekib seal, kus seda võimaldatakse. Kui on tõesti soov karu rüüsteid ära hoida, tuleks sellega tegelda juba enne, kui rüüsted ilmnevad. Kui probleemne karu maha lasta, ei väldi see üldjuhul rüüstet: kõrvaldatakse tagajärg, aga mitte põhjus, ning vabaneb lihtsalt elupaik järgmisele probleemsele karule.

Kuna karu on nutikas ja hea mäluga loom, siis on mõju vaid sellistel vahenditel, mis ei lase teda kas üldse mesitarusid laastama või siis annavad talle nii halva kogemuse, et ta ei taha enam proovidagi. Esimesel viisil toimivad näiteks kõrged platvormid tarudele, teisel elektriaiad. Seevastu igasugused lõhnavad, kolisevad, värvilised või helkivad peletid ei toimi üldjuhul kuigi kaua, sest ei anna karule mingit halba kogemust ning lõpuks ei pööra karu neile enam mingit tähelepanu. Elektriaia puhul peab arvestama, et kui karu on käinud mesilat rüüstamas enne aia paigaldamist, siis ei pruugi elektriaed teda enam takistada: teades, mis on saagiks, võib karu aiast lihtsalt läbi tormata.

Tagasi üles