«Admiral Bellingshausen» ületas edukalt ekvaatori ja on jõudnud Brasiilia ranniku lähedale

Mereristsete pidamine ekvaatori ületamisel.

FOTO: Maris Pruuli

Pärast ekvaatori ületamist ja mereristseid on eestlaste Antarktika-ekspeditsioon jõudnud kohta, mida kohalikud nimetavad planeedi ilusaimaks paigaks.

Eesti aja järgi laupäeva õhtul ületas jahtlaev Admiral Bellingshausen ekvaatori. Meie laevas oli eile 2 meeskonnaliiget, kes olid varem ekvaatorit meritsi ületanud: jahtkaptenid Meelis Saarlaid ja Toonart Rääsk. Toonartil tuli sel korral täita merejumala Neptuni rolli, tema käes oli ka suur puust ekvaatorivõti.

FOTO: Maris Pruuli

Esmakordselt ekvaatorit ületavad meeskonnaliikmed pidid tegema sõlmi, vastama Neptuni ja kapteni merendusteemalistele küsimustele, võtma suure lonksu mereveega segatud karmi jooki. Kiilu alt kedagi läbi ei tõmmatud, nagu vanasti tehti, aga merevette pidid kõik osalised ikkagi kastetud saama. Toimus MKK – Meeskondlik Kohustuslik Karsumm, et tänada Neptunit, kes meid seni kenasti hoidnud. Kõik ekvaatoriületajad said Eesti Meremuuseumi poolt kujundatud uhke diplomi. Umbes kolme päeva pärast peaks laev jõudma Brasiilia rannikule.

FOTO: Maris Pruuli

Tiit Pruuli, ekspeditsiooni üldjuht

Fernando de Noronha arhipelaag! Kaheksa päeva lagedal Atlandil ja maa paistiski! Roheneemesaartelt alates olime läbinud 1202 meremiili, maksimumkiirus 12,1 sõlme. Kõik elus-terved ja rõõmsad! Neptun kiitis mõne päeva eest keset Atlandi ookeani kõigi ekvaatoriületuse heaks. Kapten andis pidulikult kätte tunnistused ja keeras spetsiaalse meremuuseumist kaasa antud võtmega «ukse» lõunapoolkerale lahti! 300 miili veel Recifeni minna.

Pärast «Atlandi kõrbe» on me ümber taas delfiinid ja laeva kohal lendavad linnud. Pardal nähti esimest kärbest! Me kõrval oli ankrus laev «Shark Attack». Optimistid otsisid silmapiiril pingviine, tõenäosus haisid kohata suureneb üha. Recife pidi nende poolest kurikuulus olema. Ujuma minna ei soovitata siin hommikul enne kella üheksat ja pärast kella nelja, siis on siinmail haioht. Hommikusööki sõime ahtritekil juba ilma kreenita, ükski taldrik-tass lendu ei läinud, uhke!

FOTO: Maris Pruuli

Fernando de Noronhat peetakse üheks maailma parimaks sukeldumispaigaks. Arhipelaag tekkis ca 12 miljoni aasta eest veealuse vulkaanipurske tagajärjel. Kohalikud nimetavad seda planeedi ilusaimaks paigaks ja et siinsele keskkonnale mitte liiga teha, on siia tulekuks määratud kvoot: üle 400 turisti päevas maale ei lasta. Õnneks ei laiene see meritsi tulnutele ja meie saime end siin kenasti Brasiilia riiki sisse registreeritud ning tegime ka tiiru peasaarel. 70 protsenti saarestikust on rahvuspark. Siinne looduslik mitmekesisus on viinud saarestiku UNESCO looduspärandi nimekirja. Kindlal maal oli jälle päris tore käia, aga viimaks kogunesime kõik kai peale, et kiiresti oma ujuvasse koju pageda. Admiral Bellingshauseni suur sinimustvalge lehvis kutsuvalt.

FOTO: Maris Pruuli

Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman

Populaarne

Tagasi üles