«Admiral Bellingshausen» jõudis Brasiilias haide kuningriiki

Antarktika-reisilised lähenemas Recife linnale.

FOTO: CJ Kask

Eesti Antarktika-reisilised on õnnelikult ületanud Atlandi ja nüüd ollakse ankrus Recife linna all Brasiilias.

Linn loodi 1537. aastal esimese orjakaubanduse sadamana Ameerikas. Päris võigas algus. Samas kutsutakse Recife kesklinna ohtrate sillakeste ja saarekeste tõttu ka Brasiilia Veneetsiaks. Pärast kümmet päeva ookeanil, kus mõte maailma üle rahvastatusest vähimatki kandepinda ei leidnud, hakkasid 13. novembri varahommikul paistma lõputud valged kõrghoonete read, millega ligi nelja miljonilise linna rand silmapiirini palistatud on.

Brasiilia kirdeosa rannad on imeilusad, vesi ligi 30 kraadi. Ujuma me siiski ei lähe, punkt, sest Recife on kurikuulus hairünnakute poolest. Võiks isegi öelda, et tegu nende rünnakute pealinnaga. Viimasel paarikümnel aastal on asi läinud nii hulluks, et Recifet on nimetatud üheks ohtlikumaks paigaks maailmas, kus ujuda. Hairünnakute ohvritest saab surma ca 37 protsenti, mis on maailma keskmisest (16%) oluliselt kõrgem.  Selle põhjuseks peetakse keskkonna tasakaalu paigast nihutamist ning selle. põhjuseks omakorda suuri sadamarajatisi, mis kohaliku mereelu seitsmekümnendatest aastatest alates pea peale keeranud. Laevaliiklus on muutunud üha tihedamaks.

Teatud hailiike hakkas kalda ligi meelitama laevadelt üle parda visatud prügi, teiste liikide harjumuspärase elukeskkonna pöörasid pea peale kaugele ookeani rajatud dokid, mistõttu sigimis- ja jahtimisalad ja kombed muutusid. Haid kogunevad meelsasti reostatud vette. Recife reoveost puhastatakse vaid 35 protsenti, lähiümbruse asulates vaid 6 protsenti. Kõik ülejäänu läheb otse ookeani ja jõgedesse.

Kohalikud vetelpäästjad on varustatud elektrišoki aparaatidega, mis väidetavalt aga kindla ründesooviga hai vastu ei aitagi, küll aga peletavad eemale sihitult ujuvaid haisid. Haid on hakanud ründama isegi vaid meetri sügavuses vees, mida varem peeti ohutuks. 1999. aastast alates, kui üks surfar käest ilma jäi, keelati siin randadel surfamine. Kohalikud kalurid küll naeravad, et haid jahivad turiste ja surfareid ja nii kalastas üks neist ankrus oleva Bellingshauseni külje all. Samas tööstuslikku kalapüüki ja nende jäätmete heitmist ookeani peetakse veel üheks põhjuseks, miks agressiivsete haide hulk siin nii suur on.

Kalurid Admiral Bellingshauseni külje all.

FOTO: CJ Kask

Juba siit kahe päevateekonna kaugusel Fernando de Noronha saarel, esimesel peatusel pärast avaookeani ületust, hoiatati meid, et ujuda pole mõistlik hommikul enne kella üheksat ja kindlasti mitte peale kella nelja pärastlõunal. Meil olid laeva aeg, ellu ärganud telefonide aeg ja vööndiaeg aga nii sassis, et kuidagi ei suutnud aru saada, mis ajas täpselt oleme. Haide kellatundmisele ka loota ei saanud, ujusime siis lihtsalt hästi laeva lähedal. Nägime vaid palju-palju delfiine ja mitmed kuulsid esmakordselt nende «kiginat». Oli meeliülendav vestlus.

Kapten on ülesõiduga rahul ja arvab, et Brasiiliasse, kuumade rütmide maale jõudmise puhul peaks kohe natuke tantsu lööma. Teeme proviandiringi järgmiseks etapiks Rio de Janeironi, vahetame mootoriõli ja ookeanile tagasi, sest seal meeldib meile kõige rohkem! Ees ootavad Salvador ja Rio de Janeiro.

Maris Pruuli, «Admiral Bellingshauseni» pootsman

Populaarne

Tagasi üles