Eesti paleoökoloogid: liigirikkuse säilitamine on nagu inimkonna kindlustuspoliis tulevikuks
Sood ja rabad on paleoökoloogidele hinnalised uurimisplatvormid tänu nende turbapinnases aastatuhandeid säilinud endisaegsete organismide jäänustele.
Tallinna Tehnikaülikooli paleoökoloogide uurimusest selgub, et allikasoode kõrge bioloogilise mitmekesisuse võti peitub nende aastatuhandete pikkuses stabiilses ajaloos. Seal siiani säilinud liigirikkus on siiski kahjuks vastuolus meie ülejäänud maakasutuse intensiivistumisest põhjustatud liigirikkuse kahanemise trendiga.
Eesti teadlaste uurimused soodest ja rabadest muudab eriti väärtuslikuks asjaolu, et valdavas osas Euroopas on nad kiire tööstusliku või põllumajanduse arengu tõttu hävinenud või hävinemas. Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna teadusrühm on vanemteaduri Triin Reitalu ja doktorandi Ansis Blausi eestvedamisel uurinud ühte Eesti vanimat, Saaremaal Viidumäe looduskaitsealal asuvat Kanna allikasood. Allikasood katavad vaid 0,02 protsenti Eesti pindalast, samas on nende taimestik unikaalne – allikasoodes kasvavad mitmed orhideed, saaremaa robirohi, pääsusilm ja paljud teised taimeharuldused. Umbes 60 protsnti allikasoodest on ka looduskaitse all.
«Allikasoo on selline harvaesinev sooliik, kus vesi on tänu survelisele põhjaveele pidevas liikumises. Kanna allikasoo paikneb Saaremaa kõrgustiku nõlva all ja läbi lubjarikka moreeni nõlvalt alla valguv vesi muudab soo keskkonna ainulaadseks,» selgitab Triin Reitalu. Lubjarikas soopinnas loob eeldused mitmekesisele taimestikule.
«Oma uuringus «rändame» ajas 9200 aastat tagasi – aega, mil praegune sooala Läänemerest kerkis ja kujunes esimesed 2000 aastat väikese luidetevahelise rabana. Siin kasvasid turbasamblad, kanarbik, sookail ja porss. 7000 aastat tagasi muutus soo tänu veevoolule aga allikasooks,» selgitab Reitalu. Sel perioodil oli kliima peale viimase jääaja lõppu muutunud lisaks soojenemisele ka oluliselt kuivemaks, mis tähendas omakorda seda, et ülalt nõlvadelt nõrguva lubjarikka vee osatähtsus kasvas.
Uurimismeetodina kasutasid teadlased soo turbapinnase läbilõike analüüsi. Selleks puuriti pinnasesse 2,3 meetri sügavune läbilõige ja analüüsiti seda laboris. Allikasoo turvas tekib aeglaselt ja nii ongi sellesse 2,3 meetrisesse läbilõikesse kogu 9200 aastat looduse ajalugu kokku pressitud.
Uurimuses analüüsiti kahe eri aspektina taimede mikro- ja makroosakesi.
Mikroosakesteks on valdavalt taimede õietolm ja eosed. Õietolm on küll kerge ja lendab kaugele, aga oma tugeva kesta tõttu püsib ta uurimiskõlbulik aastatuhandeid.
Makroosakesteks on aga erinevad taimetükid, seemned, puukoore osad jm. Makroosakesed on vähem mobiilsed kui mikroosakesed, kuid annavad lausa liigilise täpsusega pildi soo kunagisest liigilisest koosseisust.
Saadud analüüsidele tuginedes saab kinnitada, et kõige suurema taimede mitmekesisusega periood oli Kanna allikasoos ja selle ümbruses 7000-400 aastat tagasi. Umbes 400 aastat tagasi algas aga liigirikkuse kahanemine: vähenes laialehiste puuliikide arv soo ümbruses (kadusid pärn, jalakas, valgepöök). Hoolimata mõningastest muutustest ümbritsevates taimekooslustes on Kanna allikasoo siiski püsinud viimased 7000 aastat suhteliselt muutumatute keskkonnatingimustega.
«Oma erilise elustiku tõttu on allikasood olnud looduskaitse huviorbiidis juba enam kui pool sajandit. Meie praegune uurimistöö annab ainulaadse pildi allikasoode arengust viimastel aastatuhandetel. Saame järeldada, et nende koosluste senini säilinud kõrge bioloogiline mitmekesisus on just pikaajalise stabiilse keskkonna tulem,» tõdes uuringu autor Triin Reitalu.
«Mina võrdleksin bioloogilise mitmekesisuse säilitamist kindlustuspoliisiga inimkonna kestmiseks,» selgitab Reitalu. Heaks näiteks on tendents looduslike tolmendajate hääbumisele: meie aedade viljapuud vajavad teadupärast viljumiseks tolmeldajaid – mesilasi ja kimalasi. Nende arvukus on aga praegusel monokultuuride pealekasvu ajastul paraku langustrendis ning viljapuude saagikus seega ohus. Erinevate mitmekesiste looduslike ja pool-looduslike koosluste säilitamine maastikus on parimaks kindlustuseks näiteks meie koduaedade õunasaagile.
Uuringut kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Vegetation History and Archaeobotany.