Uuring: intensiivset metsamajandust talub kolmandik Eesti metsasamblike liikidest

Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) on säästliku metsamajanduse üks tunnusliike, keda ohustab vanade lehtpuude ja järjepidevate, maastikul ühendatud lehtpuistute kadumine.

FOTO: Asko Lõhmus

Tartu ülikooli teadlaste pikaajaliste uuringute kokkuvõttest järeldub, et Eesti mandriosa metsi asustavast rohkem kui poolest tuhandest samblikuliigist saaks intensiivselt majandatavatel maastikel kestlikult hakkama kolmandik. Looduslähedased metsandusvõtted võimaldavad elutingimusi poole rohkematele liikidele ning kolmas kolmandik jääb sõltuma kaitsealade võrgustiku kvaliteedist.

Samblikud on eripärased seened, kelle sümbioos vetika või tsüanobakteriga võimaldab neil elada mitmekesistes ja sageli teistele organismidele ebasobivates tingimustes. Üldteada on paljude samblike tundlikkus õhusaastele. Intensiivse maakasutuse mõju, mille käigus kaob valdav osa paljudele liikidele vajalikest kasvupindadest, ei ole nii täpselt mõõdetud.

Näiteks elab palju samblikuliike looduslikes metsades ja vanadel puudel, kuid seni pole hinnatud, mil määral võimaldab looduslähedane metsamajandus seda liigirikkust pikas perspektiivis säilitada. Seejuures on elurikkust säilitav säästlik metsamajandus Eesti metsapoliitikat raamistav eesmärk, mille täitmise üle on viimastel aastatel palju arutletud.

TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased on nüüd võtnud kokku oma uuringute andmed samblikuliikide metsamajandustundlikkuse kohta. Andmed pärinevad umbes 130 eri viisil majandatud ja eri tüüpi puistu võrdlusest – põlismetsadest lagedate raiesmikeni ning palumännikutest lodude ja kõdusoodeni. Analüüsi põhjal eristuvad Eesti metsasamblike seas kõigepealt majandamisele vähetundlikud või isegi soositud liigid (umbes 30% kõigist liikidest) ja need, kes isegi pika raieringi puhul suudavad elada üksnes kaitstavates loodusmetsades (15–20% liikidest).

Ülejäänud liikide seisund on eri viisil seotud sellega, mil moel metsi majandatakse. Nende seas on palju vanematesse puistutesse koondunud ja praegu raieringi pikkusest olenevaid samblikke (umbes 15%), kelle seisundit võiks muu hulgas hoida ka püsimetsandus. Teine suur majandamistundlik grupp on üliharuldused, kelle iga seni säilinud leiukoha hävimine kahjustaks kogu asurkonda (20%). Haruldusi säilitaks leiukohtade tõhus kaardistamine ja kaitse, näiteks vääriselupaikadena.

«Välitööd meie kahehektaristel proovialadel samblikukoosluste kirjeldamiseks on olnud põnevad, aga iga neljatunnise väliinventuuri kohta tuleb veeta ka päev-paar laboris, kaasa kogutud eksemplare mikroskoobi abil määrates,» seletas uuringusse läinud tööd selle juhtautor, Tartu ülikooli vanemteadur Piret Lõhmus.

«Töö mahukus üleriigilise ülevaate saamiseks ongi üks põhjuseid, miks juba 2006. aastal alustatud tööst sündis alles nüüd kõiki uurimisalasid hõlmav kokkuvõte. Aga mujal maailmas pole seesuguse üldistuseni veel jõutudki!»

Liikide levikumustri põhjal pakuvad autorid välja ka tervikliku nimekirja 11 samblikuliigist, kelle asurkonna hea seisund võiks Eestis näidata metsamaastiku ökoloogilise kvaliteedi eri tahke. «Kvaliteet» tähendab samblike seisukohast näiteks eri tüüpi mikroelupaikade leidumist ja neid tekitavaid protsesse, metsafragmentide piisavat ühendatust ning saastamata keskkonda.

Uuringut kirjeldava teadusartikliga saab tutvuda siin.

Populaarne

Tagasi üles