Eesti teadlaste uuring: metsade majandamine muudab linnupesade rüüstamist

Doktorant Ellisa Pass hindamas rüüstatud tehispesade ümbruse puistu tunnuseid.

FOTO: Marko Mägi

Eesti linnuteadlaste uuringu tulemusi, mille kohaselt muutub koos metsade tervisega ka see, kuidas kiskjad linnupesi rüüstamas käivad, tutvustab ajaveebis linnuvaatleja.ee linnuökoloog Marko Mägi.

Turvalise pesakoha valikust sõltub linnu pesitsusedukus. Eelistatult tuleks pesitseda piirkonnas, kus on vähem nii konkurente kui ka kiskjaid, sest pesarüüste on üks peamistest pesitsemise nurjumise põhjustest. Samuti on oluline pesa asukoht, mis peab asuma kas näiteks puul või varjatud kohas maapinnal. Paraku on paljude metsalindude elupaigad viimastel kümnenditel oluliselt muutunud ning koos sellega on tõenäoliselt teisenenud ka metsades elavate pesarüüstajate arvukus või levik.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased uurisid Soomaa metsades, kas ja kuidas sõltub sealsete metsakanaliste pesarüüste metsa omadustest, eelkõige selle majandamisest ja kisklusohust – on teada, et metsade killustumine võib soodustada keskmise või väikese suurusega kiskjate (näiteks rebase) arvukust, kuid võib ka mõne (näiteks metsnugis vajab just metsaalasid) arvukust piirata. Samuti otsiti vastust küsimusele, kas maapinnal asuv pesa on suuremas rüüsteohus kui puuotsas olev.

Kuna ehtsate linnupesade otsimine on vaevaline, kasutati uuringus vuti- ja plastiliinist munadega tehispesi, mis rajati nii puudele kui ka maapinnale. Pesad rajati kohtadesse, kus eelnevate aastate metsakanaliste loenduste käigus nähti kas metsise- või tedrekana koos pesakonnaga või üksi. Nii tagati, et pesad asusid ka tegelikult kanalisete elupaigas.

Kolme nädala jooksul oli rüüstatud 70% maapinnale ja 82% puu otsa rajatud 304st pesast. Plastiliinist munadele jäänud märkide järgi osutusid rüüstajateks mestnugis, pasknäär, väikesed kärplased, orav, kährik ja rebane.

Puudel olevaid pesi rüüstati oluliselt sagedamini, mis võib tuleneda lindude või puudel elutsevate kiskjate suurest arvust – kui viimaseid on palju, on tõenäolisem, et just puudel olevad pesad satuvad sagedamini nende teele. Arvukaim rüüstaja oli metsnugis, kes otsib saaki nii maapinnal kui ka puuvõrades, kuid väldib lagendikke ning võib arvata, et just metsnugis võib olla erinevuse põhjuseks.

Tehispesade ümbruses mõõdetud metsatunnustest osutus oluliseks pesarüüstet mõjutavaks teguriks puistu vanus – suuremas ohus olid keskmise vanusega majandatavates puistutes olevad pesad, noortes ja vanades puistutes olevaid pesi rüüstati harvem. Kuna pesade rüüste ei sõltunud sellest, kas eelneval aastal nähti piirkonnas kana koos poegadega või üksikut kana, viitab see, et metsakanalised ei vali pesitsuskohta vastavalt rüüsteriskile – kohalike kiskjate liikumised ja arvukus ei ole prognoositav.

Kõige vähem majandatud puistus oli erinevus maas ja puu otsas olevate pesade rüüste vahel suurim (23% suurem puu otsas), rüüste oli aga peaaegu võrdne kõige intensiivsemalt majandatud puistus. See vihjab, et suure hulga metsade samaaegne vanuselise struktuuri muutus võib muuta ka pesade rüüsteriski, kuid lisaks muutub rüüsterisk lokaalselt – selle suurenemine võib seletada ka mitmete metsalindude, eriti metsaliikide nagu metsis ja teder, arvukuse langust.

Uuring ilmus teadusajakirjas Ornis Fennica.

Tagasi üles