Nahamikroobid aitavad kurjategijaid paljastada

TTÜ vanemteadur Anu Aaspõllu juhib kaht projekti, mis toovad kuritegude avastamisel abiks bakterid.

FOTO: Peeter Langovits

Kui roimar ei jätnud kuritööpaigale oma sõrmejälgi ega DNAd, ent puudutas näiteks ukselinki või rahatähte, võib õnnestuda tema isik kindlaks teha sinna jäetud nahamikroobide abil. Just sellist võimalust uurivad Tallinna Tehnikaülikooli teadlased.

Anu Aaspõllu on Eesti kohtuekspertiisi vallas tõeline teerajaja. 1995. aastal tegi ta esimese kriminaalasjaga seotud DNA-ekspertiisi Eestis, ehitades seejärel üles politsei DNA-labori.

Viimastel aastatel arendab Aaspõllu TTÜ integreeritud süsteemide bioloogia keskuses forensikut, nagu ta ise oma südamelähedast valdkonda kutsub.

Aaspõllu juhib kaht projekti, mis toovad kriminalistidele kuritegude avastamisel abiks bakterid. Üks neist kasutab ära inimese nahal, teine aga mullas elavate bakterikoosluste ainulaadsust.

Teadusajakirja Forensic Science International hiljutises geneetikateemalises lisas avaldas Aaspõllu koos kolleegidega artikli, kus uuris, kas nahamikroobide põhjal on võimalik seostada inimesi asjadega, mida nad on puudutanud.

«On teada, et mikroobide kooslus meie peal on unikaalne ja ka eri kehaosadel on see erinev,» räägib Aaspõllu. «Käed on selline kehaosa, mille mikroobikooslus, isegi kui käed ära peseme, taastub päris kiiresti.»

Katsed pangatelleriga

Katses lasid teadlased neljal inimesel hoida käes üht päris tavalist laboritopsi ning võtsid seejärel proovi nii topsilt kui käelt. Seejärel uuriti mõlemat proovi võimsa teise põlvkonna sekvenaatori abil. «Tulemused läksid väga ilusasti kokku,» rõõmustab Aaspõllu.

Ent Aaspõllu teadmised sellest, kuidas käib kohtueksperdi tegelik töö ja milliste raskustega tuleb proovide saamisel kokku puutuda, suunasid töörühma järgmisi samme.

«Me ju suhtleme, katsume eri objekte, kus on teiste inimeste jäljed peal,» selgitab ta. «Mõte oli uurida, kuidas see mõjutab [proovide kvaliteeti] ja kas see segab seoste leidmist.»

Selleks võtsid nad inimestelt nahamikroobide proove veel kuu aja jooksul, esimesel nädalal koguni igal hommikul ja õhtul. Selguski, et õhtul võetud proovid olid pisut vähem iseloomulikud, sest inimesed olid päeva jooksul kogunud kätele ka teistelt inimestelt ja objektidelt pärit baktereid.

«Üks katsealune oli pangateller, kelle valisime just selleks, et teha oma elu keerulisemaks, aga tegelikule elule lähedasemaks,» märgib Aaspõllu. «Tema õhtused tulemused hajusid kõige rohkem, aga samas need ikkagi klasterdusid kokku. Seal oli midagi temale iseloomulikku.»

Aaspõllu sõnul uuritakse nahamikroobide kasutamist inimeste tuvastamiseks ka paaris teises töörühmas mujal maailmas, kuid nende töö oli esimene, milles vaadeldi, kas ja kuidas sobivad analüüsiks eri aegadel võetud proovid.

Praegu seda meetodit kohtus veel kasutada ei saa, ütleb Aaspõllu, kuid nad jätkavad tööd, et niikaugele jõuda. «Püüame arvutusmudeleid täpsemaks saada, võtta juurde lisamarkereid, proovida läbi eri stsenaariume, et saada rohkem selgust, kuidas asjad käituvad,» nimetab ta eelseisvaid ülesandeid.

Ta ei usu, et mikroobiproov hakkab kunagi asendama tavapäraselt kasutatavat, inimese DNA analüüsil põhinevat lähenemist, küll aga varustab uurijaid lisatõenditega või vihjetega, kust edasi otsida.

«Mikroobianalüüs annab lisainfot, kui muud võtta ei ole,» sõnab ta. «Ega ühe tõendi põhjal enam kedagi süüdi mõisteta, ikka vaadatakse laiemalt.»

Mullabakterite analüüs

Teise meetodiga, mida Aaspõllu sõnul võiks juba praegu mõne kriminaalasja lahendamiseks katsetada, analüüsitakse mullabaktereid ja ka mullas olevaid kõrgemaid organisme ning järeldatakse nende alusel, kust on proov pärit.

See ei suuna küll uurijat kindlasse Eestimaa paika, ent annab teada, mis tüüpi paigast inimese kinga alt leitud mullatükike pärineb – kas näiteks kuusemetsast, heinamaalt või külavahetänavalt.

Teadlaste loodud mudel, mis tugineb paljudest Eesti paikadest võetud proovidele, suudab mullakoosluse järgi täpselt kindlaks teha pinnakattetüübi.

«Mullaanalüüs keemiliste parameetrite järgi on klassikaline meetod, samuti mikroskoobi all vaatamine, milline taimne materjal või seeneeosed seal esinevad,» räägib Aaspõllu. «Ma ei taha öelda, et see, mida me siin teeme, on parem kui klassikalised meetodid, aga need on lisavõimalused ja -vahendid.»

Populaarne

Tagasi üles