Ärev jõulupüha: «Admiral Bellingshauseni» jõulule andsid tooni piparkoogid ja tulekustutid
30. detsember 2019, 10:49
Antarktikasse suunduval «Admiral Bellingshausenil» tekkis esimesel jõulupühal tõsine mootoririke, mille tagajärjel läksid käiku tulekustutid ja mis sundis laeva ajutiselt hädapeatust tegema.
Ülesõit Stanleyst Ushuaiasse kujunes päris emotsionaalseks. Väljusime Falklandilt 23. detsembri hommikul ja asusime kohe tegema ettevalmistusi jõulupeoks – harjutasime laule, tegime piparkooke, tõime sügavkülmast välja verivorstid, ehtisime vineerist kuusepuu, mis oli olnud kasutusel juba jahtlaev Lennuki ümbermaailmareisi ajal 1999-2001.
Jõululaupäeva õhtul oli meil kaetud väga eestipärane pidulaud – sealiha, Põltsamaa hapukapsad, kõrvitsasalat ja pohlamoos, Kalevi kommid, Kännu kuke naps.
Loomulikult oli põhjapooluselt Lõunaookeanile jõudnud ka jõuluvana.
Ekspeditsiooni juht luges piibliraamatust salmi rändamisest (Jeesus Siirak 34):
«Rännanud mees teab palju ja kes on väga kogenud, jutustab arukalt.»
Tõdeti, et see on kenasti kooskõlas meie reisi peamise eesmärgiga – saada ise targemaks ja jagada oma tarkusi ka maailmaga.
Sama kirjakoht jätkub nii: «Sageli olen olnud surmaohus, aga olen pääsenud selle tõttu: …»
Nüüd arutlesime, et mille tõttu meie pääseksime, kui peaksime oma reisil surmasuus olema. Leidsime, et esiteks on meie edu tagatis professionaalne ja pühendunud meeskond ning teiseks see tagala, kes meid kodus ootab. Trükkisime välja laeva ametliku munsterrolli ja lisasime sinna igaüks need nimed – abikaasad, elukaaslased, kallimad, vanemad, sõbrad – kes meiega sel reisil me mõtetes kaasas on. Sai pikk nimekiri inimestest, kellega koos suudame ka surmaohust välja tulla.
Esimesel jõulupüha hommikul jõudsime Staateni saare juurde ja hakkasime sisenema Le Maire’i väina, mis on kurikuulus oma ebamugavate ja ohtlike sõidutingimuste poolest. Nimelt, kui siin satub tõusu-mõõna hoovus vastastikku tugeva tuulega, võivad lained ulatuda kuni 10 meetri kõrgusteks ja pisikesel laeval pole lootustki neist läbi saada.
Olime saanud juba 16 tundi nautida heas tuues sõitu ilma mootorimürinata. Kell 11 hakkasime käivitama mootorit, et kompenseerida algavat hoovust, ent käima minemise asemel hakkas mootoriruumist suitsu tulema. Starter läks kärssama, peamasin ei käivitunud. On kuratlikult halb tunne seista keset suurt merd mootoriruumi ees, tulekustuti avamisvalmis ja tunda, kuidas laevas levib põlemislõhn.
Selgus, et mootori silindrisse oli sattunud merevesi. Laevas valitses morn vaikus, kui mehhaanik Priit Kuusk masinaruumist oma teadetega tuli. Algas kibe töö. Samal ajal töötas kapten välja plaani juhuks kui mootorit ei õnnestugi käima saada. Esiteks tuli arvestada, et ka siis, kui Le Maire’i väinast välja saame, ootavad meid ilmselt ees väga keerulised pagilised, mägedelt alla kihutavad katabaatilised tuuled.
Nii see täpselt mõne tunni pärast oligi – vahepeal on tuul 7 meetrit sekundis ja mõne hetkega tõuseb ta 27 meetri peale. Põhimõtteliselt oli võimalik enne Beagle’i kanali kitsamasse ossa jõudmist leida ankrupaik kahes lahes. Esimene on Aguirre laht, kus ka jahtlaev Lennuk 20 aastat tagasi peatus. Aga see on pikema sissesõiduga ja kui tuul peaks lahesopis vaikima, siis on sügavaustele, kus saab ankru vette lasta, keeruline jõuda. Valiti järgmine laht – Sloggett –, kuhu jõudmiseks, st mootori remondiks oli aega ca 6 tundi.
Me jõudsime Le Maire’i väinast läbi siis, kui vastuhoovus polnud veel väga tugev, purjetasime edasi kiiresti vahelduvates ilmastikuoludes piki Lõuna-Ameerika lõunarannikut.
Mootori töökorda sättimine ja starteri vahetamine võttis aega neli närvilist tundi. Esimene katse mootorit taaskäivitada ei õnnestunud, aga sellest ei lastud end heidutada ja lõpuks võisime laulda: «Tugev mootor tuksub nagu süda tal…»
Sada tonni kaaluva laeva purjede all ankrule viimine ei oleks olnud just maailma kõige lihtsam ülesanne. Aga kapten meenutas, et Bellingshauseni ajal polnud kellelgi mingeid Volvo-Penta mootoreid ja ikka saadi hakkama. Mängisime selle stsenaariumi – kes tegutseb ankru, kes purjede, kes kummipaadiga – igaks juhuks ka läbi, aga õnneks saime seekord ilma hakkama.
Õhtusöögilauas tänas kapten Indrek Kivi meeskonda efektiivse tegutsemise eest raskes olukorras, erilised tänusõnad said mehhaanik Priit Kuusk ja tema abiline, vabatahtlik merepäästja Meelis Tint.
Tiit Pruuli, ekspeditsiooni juht