«Admiral Bellingshausenist» kujunes briti baasis turismiatraktsioon

Bellingshausen jäämägede vahel.

FOTO: Maris Pruuli

Sattusime briti baasi Port Lockroy sadamasse Wiencke saare juurde samal ajal me jääkapten Jaanuse Hannese töölaeva, luksusliku Scenic Eclipse’ga ja meid kutsuti lahkelt pardale.

Enne kaheksat võttis Jaanus raadio teel kolleegidega ühendust, paluti kohe tulla, lubati kogu meeskonnale hommikusööki anda. Jäime siiski reeder Heiti Hääle armastusega küpsetatud pannkookidele truuks ja sõitsime Eclipse peale kella üheksaks.

Sisenesime laeva nende «garaažist», kus hoiti ka nende väikest allveelaeva, mis oli hetkel paraku rivist väljas. Jaanust võeti laeval vastu nagu kadunud poega. Ahhetati ja kallistati. Üks tüdruk naeris meile, et ega nad Jaanust ju nii väga ka ei igatse - «just pretending» -, aga see «teesklemine» kukkus neil väga ehedalt välja. Tegime tuuri laevas – puhas kuuetärnine luksus. Kui aga ülemisest sillast me oma laev jäämägede kaisus paistis, oli kohe eriliselt soe tunne. Suur laev oli ilus, turvaline, uhke, aga... igav. Lisaks oli neil internet! Jaanus tegi vea ja andis me meeskonnale passwordid ja siis läks lahti. Hea, et keegi treppidel telefoni vaadates ninuli ei kukkunud.

FOTO: Tiit Pruuli

Kuna mul polnud mobiili kaasas, ei olnud mul ka wifi paroolist sooja ega külma. Sain laeva ekskursioonijuhile ausalt silma vaadata vargsi telefoni nappimata. Samas oli esimest korda Ushuaiast alates nutt kurgus. Niiiii lähedal tundus olevat võimalus mõne oma kalliga otseühendusse astuda nagu kõik teised. Tundsin end korraks tohutult üksi. Õnneks laks nett varsti ära . 

Scenic Eclipse’i kapten tuli koos Jaanusega meie laeva ka külla. Kapteniga koos tuli laeva mitu kasti värsket kraami: pirne, mangosid, pudelkõrvitsaid, värsket salatit, õunu, ingverit  ja palju muudki. Tegime oma varudes ka inventuuri, lõunaks valmis suur maitsev püreesupp kõigest, mis pikemat hoidmist poleks kannatanud.  Suur hulk kurke soolati sisse merevee, Eclipselt saadud aniisimaitselise rohelisega, mis asendas mustsõstralehti ja sortsu Bellingshauseni viinaga.

Bellingshauseni tekil toimus pidulik tseremoonia, kus laevapere liikmetele anti tunnistused Antarktikasse saabumise puhul. Jõudsime kohale juba mitu päeva tagasi, aga olime oodanud pilvitut ja ilusat ilma ning ses maalilises lahes see nüüd viimaks oli. Tunnistuste tekst ütles, et selle omanik tuli sel ja sel kuupäeval ja nendel ning nendel koordinaatidel esimest korda Antarktikasse.

Kapten tõmbas minu omal «esimest korda» maha ja kirjutas asemele «teist korda», Jaanuse tunnistusele aga «järjekordselt».

Antarktikas juba aastaid kursseerinud Jaanus instrueeris meie meeskonda, kuidas maale minnes käituda, kuidas loodust kaitsta, millised on ohutusnõuded tuleb täita liustikele lähenedes ja milliseid keskkonnareegleid järgida kohalike loomade-lindudega suheldes. Saime teada, keda on tarvis mittelähenemisega säästa ja kellele ei tohiks läheneda sellepärast, et ta on ohtlik. Pika jutu lõpetuseks tegi Jaanus pausi ja võttis asja kokku sõnadega: «Kõige ohutum on Antarktikas üldse mitte olla.»

Naersime võidu, taustal mürises liustik. Kõrged lumeseljandikud pauguvad me ankrupaiga ümber ööpäevaringselt ja aeg-ajalt pudeneb mõni jäälahmakas kõuemürinal vette.

Esikanuusõitjad CJ Kask ja Julius Tarand tegid kuivülikondades me kahe kanuuga Port Lockroy lähistel pikema ringi. Ülejäänud sõitsid kummipaadiga kaldakaljudele pingviine jälgima. Tohutu siblimine, piiksuvad pojad, üksteise tagant pesade jaoks kive näppavad pingviinid, aktiivne häälitsemine ja kohati hingemattev spetsiifiline hais. Kõige taustaks mitmevärvilised jäämäed vees ulpimas, valged liustikukeeled järskude mägede vahelt paistmas. Kõik see on väga majesteetlik. Naudime selgeid ilmasid pärast peaaegu nädalast udus navigeerimist.

FOTO: Tiit Pruuli

Port Lockroy baas võttis me laevapere õhtu hakul reipalt vastu, ehkki olid teenindanud sel päeval juba kahte suurt laeva. Kokku käib sellest baasist suvekuudel läbi umbes 18 000 turisti ehk laias laastus kolmandik kõigist, kes Antarktikasse aasta jooksul satuvad. See on ka üks väheseid kohti, kus kuuendal kontinendil suveniire või postkaarte ostes pangakaardiga maksta saab.

See turvaline sadamakoht avastati 1873. aastal. 20. sajandi algul tegutses siin vaalapüüdjate baas, mille jälgi on tänagi näha. Kaheteist aastaga töödeldi siin 3146 vaala! Teise maailmasõja ajal korraldas Briti valitsus siin kuulsa operatsiooni Tabarin, lõi argentiinlased siit minema ja asutas Briti alalise jaama, mis pidi kinnitama brittide territoriaalseid nõudmisi sellele jäise mandri osale. Teadusjaam töötas kuni 1962. aastani, mil selle tegevus anti üle brittide moodsamatele keskustele Antarktikas. Praegu tegutseb siin muuseum ja postkontor, mille tööd korraldab United Kingdom Antarctic Heritage Trust.

FOTO: Tiit Pruuli

Mõlemad kruiisilaevad lasksid Port Lockroys vette turistid kummipaatidega ja meie jahist kujunes pingviinikolooniate ja liustiku kõrval kolmas konkurentsivõimeline turismiatraktsioon. Jagasime ahtritekilt oma ingliskeelset ajakirja ja rääkisime Antarktika avastamisest. Rõõm oli vastastikune, aga ehkki lahkelt kutsusime, keegi meie laeva üle kolida ei soovinud. See oma laeva – oma kodu tunne on vastastikune.

Täna asume teele Paradise Bay poole.

Maris Pruuli, pootsman

Populaarne

Tagasi üles