Antarktika-reisil juhtub: laev kreenis, ratsu rösteris

FOTO: Maris Pruuli

Satelliittelefonile helistati Kuku raadiost. Levi juhtus päris hea olema ja kapten Indrek Kivi rääkis lühidalt, kuidas me edeneme.

Vee mõttes oleme kokkuhoiurežiimil. Külmas vees on veemagesti jõudlus oluliselt vaiksem ja visatakse nalja, et hambaid peaks meeskond pesema ühise ühe klaasitäie veega. Käiks võitlus vaid selle pärast, kes pesuga alustab. Samas viimastel poleks enam pastat harjale vaja pannagi. Hea naljaga dušši all just ei käi, aga lõbus on purjetada küll.

Prügimajandus toimib nii, et seda praktiliselt ei tekitata, sest kõik suuremad pakendid hävitasime juba viimases sadamas Ushuaias, ja mis siiski tekib, see sorditakse põhjalikult, pressitakse kokku ja paigutatakse selleks ette valmistatud panipaikadesse vöörpiigis ja ahtritekil. Antarktikasse midagi maha jätta ei tohi.

Me ei ole unustanud ka oma teadusprogrammi. Võtame igapäevaselt vee-, tolmu- ja plastikuproove.

Külastame erinevate maade polaarbaase, kus oleme erakordselt sooja vastuvõttu leidnud. Üllatavalt sageli oleme ise turismiatraktsiooniks suurte laevade turistidele, kes oma kummipaadiretkedel me purjelaeva piiravad. Võtame vastu külalisi ja käime ise külas. Me reis pakub suurt huvi, jagame voldikuid ja ajakirju ning tutvustame Eestit, Bellingshausenit ja oma eesmärke. Puhh, vahel on tunne, et siin Antarktikas on ikka tõsiselt kiire ja kes ütles, et siin on vaid valge tühjus ning inimesi ei kohta!

Tegime eile esimest korda Antarktika etapil leiba. Ushuaiast ostetud ja prantslaste laevalt saadud saiavarud on lõppenud, sügavkülma ja kuivikute kallale veel ei lähe. Koduse musta leiva lõhn koos filmiga «Mehed ei nuta» lõpetasid me eilse päeva Cuverville saare all ankrus olles. Akna taga vaalade etteasted, lainete vahel ulpivad jäämäed on nagu moodsa kunsti muuseumis. Leidsime ka Antarktika laulukaare, helesiniselt kumava jääkumeruse vee kohal. Kõrged lumised kaljud, pingviinikolooniate läbi öö kestev kädistamine ja salongis vanad head eesti näitlejad 1968. aasta filmis. Väga-väga imelik tunne oli, et KUS ja MIDA me õigupoolest vaatame.

FOTO: Maris Pruuli

Meie videograaf CJ Kask tavatseb vahel ikka naljatamisi öelda, et tarvis oleks rohkem actionit me võrdlemisi sujuvalt kulgenud ekspeditsioonil, mida Neptun ja Bellingshauseni vaim paistavad olevat üheskoos toetada võtnud.

Hommikune sõit Cuverville saare juurest Wilhelmina lahte oli lihtsalt väga ilus. Lõpuks ometi saime nii tuult kui päikest! Tuulevaikuses oleme pidanud sõitma mootoriga ja kütust on kulunud arvatavast rohkem, õnneks saame peagi Tšiili Eduardo Frei baasis seda ühelt tšiili sõjalaevalt juurde.

Tuule kurss oli gennakeri (peamiselt alltuules sõitmiseks mõeldud asümeetriline eespuri – toim) jaoks ideaalne ja nii see 400 meetrine puri ühiste jõududega säravas päikeses üles sai tõmmatud ja ka head sõitu tegi. Ilmaprognoos oli ideaalne, aga Antarktika ilm ise polnud sellest prognoosist ilmselt kuulnud. Nii tugevnes tuul järsult päris karmiks ja laev läks korraga kõvasti kreeni. Mässamist oli hiidpurje kiire maha saamisega üksjagu. Kui olukord viimaks klaaritud ning purjed pakitud, korjasime laevas laiali lennanud asjad kokku. Üldiselt ongi ju kõik tavapäraselt kenasti kinnitatud, aga viimane udune ja vaikne nädal oli meid pisut hooletuks teinud. Me tugeva magnetiga malelaudki oli riiulilt kraanikaussi kukkunud. Ratsu leidis kambüüsivaht aga rösterist. Lõpp hea, kõik hea! Passiva poolele said kantud puruks «töötatud» purjekindad ja üks välja väänatud sõrm.

Tegime retke maale, kus oleksin napilt peale astunud mitmemeetrisele hülgele, kes kividega ühte sulades pealõunast uinakut tegi ja meelsasti laeva taustal poseeris. Värskes tuules ja jääsupis purjetame Deceptioni saare poole.

Maris Pruuli, pootsman

Populaarne

Tagasi üles