Kord pidi see tulema - «Admiral Bellingshausen» jäi Antarktikas tõsise tormi kätte (1)
Argentiina baasis võrreldi ootamatu tormi üle elanud laevaperet mütoloogiliste ükssarvikutega.
Ilm oli meid nii absurdselt kaua hoidnud, et ükskord pidi see tulema. Hakkasime Palmeri polaarbaasi alt King George saare poole sõitma, kus Antarktika avastamise aastapäevaks olla soovisime. Ees ootas 250 meremiili ja esialgset ETA’t (estimated time of arrival ehk planeeritud saabumisaeg) näitas 36 tunni pärast.
Neumayeri kanalis hakkas aga jõuliselt tuult tõstma, vahune laine ja tugev vastutuul lõid käigu täiesti kinni. Tegu oli ehedate katabaatiliste tuultega, mille puhul vesi on sile, kõik on vaikne, miski ei ennusta muutust ja järsku justkui eikuskilt sööstavad kohale liustikelt laskuvad tohutud jäised tuuleiilid.
Iilidega asi ei piirdunud. Tuul oli pidevalt vähemalt 20 meetrit sekundis ja otse vastu. Väljend «merd kündma» muutus hästi arusaadavaks. Just seda ränka tööd me tubli laev teha rassiski. Puhas mereklassika, tuul undas vantides, laine lõi vahuste pilvedena üle teki ja roolimaja akende. Laev trampis ja prõmmis lainest lainesse, kiirus langes drastiliselt. TTD (time to destination ehk sõiduaeg sihtmärgini) number ekraanidel kasvas kolmekümnelt üheksakümnele tunnile. Hakkas tunduma, et 200 aasta pidustused tuleb meil maha pidada merel ja hea, kui külalismadrused planeeritud kojulennule jõuavad.
Kui tuulenurk muutus, lakkasid vandid undamast, aga tuul tagus neid nagu rütmipille vastu reelingu äärt. Vahetasime tihti jäävahte, silmad väsisid pimedas valgete laineharjade vahelt valgete jäätükkide otsimisest väga kiiresti ja ühel hetkel tunduski, et kihutame mõnele jäämäele otsa. Kohalik loomastik oskas aga igasugust ilma hinnata. Varahommikuses hämaruses lehvitasid vaalad laintes pööreldes otse me vööri ees loibade ja sabadega, korra muutsime igaks juhuks ka kurssi, et nende mängu mitte häirida. Madalamad mustavad lumelaigulised mäeseljandikud meenutasid hiiglaslikke orkasid ehk mõõkvaalu. Laperdavate tiibadega tormilinnud lendasid me kõrval kõigest jõust, aga seisid vastutuules sisuliselt paigal.
Hommikuks meri rahunes, üks jäämägede skulptuuripark järgnes teisele, mitmel korral sadas laia lund. Taas oli pühapäev ja kambüüsivaht tegi pannkooke. Kapten Indrek võttis möödunud öise magamise ja kois püsimise lühidalt kokku – rodeo.
Palmeri baasi külastus päev varem oli olnud väga meeleolukas. Juba me esimene visiit paari nädala eest oli sisukas ja soe. Nüüd saabusime juba vanade sõpradena. Taas oli baasi lipumastis sinimustvalge, baasi teadetetahvlitel S/Y Bellingshauseni meeskonda tervitavad sõnumid. Kahe külastuse vahelisel ajal oli baasis toimunud Eesti-teemaline õhtu, korraldatud viktoriin ja baasi arst palus, et saadaksime veel materjale, mida selle ülipõneva vaikese maa kohta lugeda saaks.
Baasi juht Bob tegi meie delegatsioonile põhjaliku ülevaate uurimisteemadest, mille kallal igapäevaselt töötatakse ning taas võisime uhked olla oma presidendi, madrus Kersti üle, kes ujus teadusteemadel nagu kala vees ja võrdsena võrdsete seas kaasa rääkis. Baasirahvas pakkus välja, et kui kellelgi on soovi, võib teha veel matka baasi taga kõrguvale liustikule, kus nende meteoroloogiajaam ja uhked vaated. Nende üllatuseks oli meie president viivitamatult nõus teele asuma. Keegi baasirahvast ütles, et meie delegatsioon oligi vahetu ja eriline.
Ühe külastatud Argentiina baasi arst oli mõne aja eest meie maast ja eriti rahvaarvust kuuldes võrrelnud meid mütoloogiliste ükssarvikutega. Ja sealsamas õndsalt ohanud, kui õnnelik on inimene, kel on elus juhus kohtuda kaheteistkümne ükssarvikuga korraga. Nii ebamaiselt haruldased tundusime me talle. Üksteist õnnelikuks teha – mis võiks olla ilusam! Jätkame valitud kursil.