Antarktika laevalogi: nüüd saab hakata ringi vaatama!

CJ Kask ja Julius Tarand süstadega Antarktika rannikut avastamas.

FOTO: Antarktika200

Antarktika avastamise 200. aastapäeva järel kadus meeskonnal suurem kiire ja tekkis võimalus jäise mandri ümbruses reaalselt ringi vaadata.

Pool aastat on S/Y Admiral Bellingshuseni plaanid ja elu käinud nagu kellavärk. Muidugi parasjagu nii palju, kui see mere oludes olla saab või ilmastikuolud lubavad. Ikka silmade särades kohtumiselt kohtumisele, konverentsilt seminarile ja näitusele, baasist baasi, vahist vahti, vahetusmehi peale võtma/maha panema jne. Kurss punase triibuna kaardil ja meie musta noolekesena mööda seda nõelumas.

200 aastat Antarktise esmanägemisest sai 28. jaanuaril Maxwell’i lahes Antarktikas väärikalt tähistatud ja mis muud, kui hakkame vaikselt valmistuma 300. aastapäevaks. Hetkeks võib aga hoo pisut maha võtta ja nii lubas me kell 8 kuni 14ni vahis olevad uued meeskonnaliikmed endale enneolematut luksust punasest teekonnatriibust me kaptenisilla kaardil kohe tükk maad kõrvale sõita. Pikemalt laevas olnud meremehed käisid üksteise järel seda imet kaemas ja oodati põnevusega, mida kapten Indrek ütleb, kui ta öövahist välja puhanuna ükskord ärkab.

Värskelt Tallinnast kohale lennanud vahetusmeeste arvates oli olukord võrreldav sellega, kui Kopli tramm oma rööbastelt äkitselt Nõmmele peaks sattuma. Nagu rihma otsast pääsenud kutsikas, kes seni põnevaid paiku jooksu pealt nuhutada on saanud, aga kellele süvenemiseks aega polnud jäetud, just nii tormasime kõrvade lehvides uusi nurgataguseid lahesoppe nuusutama, kus me veel käinud polnud.

FOTO: Maris Pruuli

Raamatud ja kaardid põlvedel, hakkasime planeerima teekonda, kuidas enne põhja poole suundumist veel jäämägesid, vaalu ja siinset ilu ka me uutele meeskonnaliikmetele näidata. Seega hoiame veel mõnda aega vööri lõuna suunas. Üks meeskonnaliige igaks juhuks mainis, et tal läheb laps selle aasta 1. septembril kooli, selleks ajaks tahaks võimaluse korral kodus tagasi olla.

Lõunalauas selgus ei tea mitmendat korda, et teelusikatega on kitsas käes. Sokisööja ehk pesumasin on tuvastatud, aga kes sööb laevas teelusikaid!? Õnneks on sel etapil meiega teadusemees Markus Vetemaa, kes teadis kohe rääkida, et ühes Ameerika ülikoolis olla tehtud teadustöö teelusikate kadumise kohta kontorite kohvinurkadest. Keerulisemate arutlustega meeskonda koormamata kandis Markus ette resümee: teelusikate keskmine eluiga ongi umbes kolm kuud. Meil on juba pool aastat selja taga ehk et kurta pole vähimatki põhjust. Ületame oma tulemustega keskmist mäekõrguselt.

Esimese maabumise uue meeskonnaga tegime Greenwichi saarel Yankee Harbour’i kaldal. Paik sai nime siinmail 1820ndatel tegutsenud ameerika hülgeküttide järgi. Ankurdasime tuultest varjatud liustikega palistatud lahte ja matkasime eeselpingviinide koloonia lähistel. Kaldaäärsetelt jääpankadelt vaatles oma toidulauda ehk pingviine paar leopardhüljest. Suured hännid tegid madalalt tiire pingviinide kohal, et oma pere toidulauale täiendust jahtida.

Pingviinipojad olid juba oma vanemate suurused, aga veel poolenisti titekarvaga kaetud. Sellistena nad veel ise toitu püüdmas käia ei saanud. Nii nõudsid nad ikka noka vahelt toitmist ja käitusid kohati tõelise tülitsevate teismeliste jõuguna, kelle eest vanemad vahel ära jooksid ja siis valjuhäälselt korrale kutsusid. Sinivalgest liustikust jooksid lahte vulisevad ojad. Nägime suurte silmadega elevanthülgeid, kes mudas parema lesimiskoha pärast rüseledes aeg-ajalt kumedaid sõjahüüdeid kuuldavale lasksid.

Toomas Talts ajas laeva tagasi jõudes märjad tormiriided rahulolevalt maha ja asus kuuma tee kõrvale Juhan Smuuli «Jäist raamatut» lugema. Naeru kõhistades luges ta teistelegi kõva häälega ette järgmise lõigu: «Hommikul vahetasime Vasjukoviga mõtteid selle üle, mis me tagasi jõudes kodus räägime. Muidugi selles vaimus, et ennast suurte kangelastena, meresõitjatena ja Antarktise vallutajatena näidata. Me mõtlesime välja hirmsad tormid ja oma kangelasliku käitumise nende ajal, igasugused ohud, lahingud mõõkvaaladega. Arvestasime välja, kui palju «Kooperaatsia» kalduda võiks ja panime veel poole juurde.»

Me midagi juurde panema ei hakka, aga meeskond oli päevaga rohkem kui rahul. Hetkeline paanika tabas kambüüsivahte, kui nad elevanthülgeid pildistades järsku taipasid, kui palju kell oli saanud. Kapten Indrek ootas sillas võileiba süües nagu elav etteheide. Aga väga südamlik ja rõõmsameelne etteheide. Soe söök valmis välgukiirusel. «Time flies, when you are having fun», resümeeris videograaf CJ Kask õhtusöögilauda istudes.

Populaarne

Tagasi üles