«Admiral Bellingshausen» jõudis tagasi Falklandi saartele (1)

Helistasin taas merele minnes koju ja poeg küsis uudishimulikult, et mis me seal laevas sööme. Ei ole enam suurte seikluste ajad, kus skorbuudiga rinda pisteti. Lihtsam oleks küsida, mida me ei söö. Imelikul kombel on keset suurt vett suurim puudus värskest kalast. Mitte ühtegi pole õnnestunud viimastel aegadel konksu otsa saada.

 «Kogemus on see, mille sa saad, kui sa seda, mida sa tahtsid, ei saanud», võttis Toomas Talts me püüdlused filosoofilise rahuga kokku, kui tundmatu tegelane järjekordse landi endaga vetesügavusse oli viinud. Selle peale küpsetasime ära viimase piparkoogitaigna ja ühe taignakäntsaka voolis kalurilüli pealik Toomas Luhaäär kala kujuliseks, et midagigi kalalist laual oleks. Veebruarikuus Lõuna-Atlandil kõikuvas laevas jõululõhnalist piparkoogiõhtut korraldada oli elamuslik.

Eile õhtul sõime aga rabarberikooki, sest Saundersi saare perenaine Suzie kihutas ATV-ga enne me saarelt lahkumist kai peale sületaie rabarberivartega. Saare peremees David tõi lisaks lambakintsu ja mitu liitrit oma lehmade piima ja koort. Neil on saarel 6500 lammast, 22 koera lammaste taltsutamiseks, lehmad, traktorid ja nagu ta uhkusega teatas – tervelt neli puud. Eestlastest metsarahvana on viimastel kuudel külastatud jäiste paikade puudevaesusega endiselt raske harjuda.

Paljud Falklandi väikesaared on eraomandis ja erakordselt liigirikast Saundersi saart soovitas meil külastada «meie mees Havannas», Falklandi merepääste kopterisalga liige, puhastverd Eesti mees Tarmo Must. Tema viis meid kokku ka saare omanikega, kes meile oma valdusi lahkesti tutvustasid.

Nägime viimaks ara ka värviliste tuttidega väikest kasvu mägironijatest tuttpingviinid (inglise keeles rockhopper). Tuttpingviine on Antarktise mandril vähe, aga ta on Lõuna-Jäämere domineeriv pingviiniliik, neid arvatakse kokku olevat 12 miljonit sigivat paari, elavad suurel alal polaarfrondi ümber Heardi saarest kuni Patagooniani.

Saundersi saarel elavad nad külg külje kõrval kuning- ja eesel- ning Patagoonia pingviinidega. Mäeküljel nägime õige lähedalt ka mustkulmalbatrosside pesitsuspaika, kus mitme meetrise siruulatusega majesteetlike lindude udusulis pojad ootasid kaljuserval nagu pilvetupsud toitu toovaid vanemaid. Kummaline, et kogu selle eksootika keskel mõjusid eriti eksootiliselt ja isegi kohatult meile nii tuttavad lambad. Polnud eriline kunst saada ühele pildile pingviini, lammast, lennuvõimetut hiidparti, kotkast ja albatrossi. Loodus on ikka imeline. Keegi ütles, et siin olles hakkab ta aimu saama, kuskohast võis Jaan Tättel pähe karata see veider ämbliku ja põdra laul. Siin ju ka igal sammul üsna ootamatud  kooslused liikvel.

Jaan tuleb me laevale järgmisel nädalal Punta Arenases, loodetavasti sünnib siis taas mõni veider laul.

Just Saundersi saarel pesitseb alaliselt 11 000 albatrossipaari! Mustkulmalbatrosse leidub teistelgi Falklandi saartel ning koos moodustavad nad 65% oma liigi lindudest kogu maailmas. Tegu on ohustatud liigiga, kelle suurim hukkumise põhjus on tööstuslik kalapüük, konksud ja võrgud, millesse nad kinni jäävad. Falklandi saartel püütakse taolist kalapüüki vältida, kuid sellest on vähe abi, sest enamiku pesitsusvälisest ajast veedavad need linnud üle terve Lõunaookeani seigeldes.

Saundersi saarel nägime ara ka kõige ebardlikuma raudpoti, milles omal ajal pingviinidest rasva välja keedeti. Õnneks oli praeguseks selle kaldal vedeleva roostes hiidnõu ainuke funktsioon meiesuguseid harvu turiste hirmutada.

Falklandi saared on üks kena paik. Elu kulgemist iseloomustab hästi ühe kunstipoe silt: «Opening hours depend on the mood» (lahtiolekuajad sõltuvad tujust). Inglismaa on õppinud, et kauge paiga enda juures hoidmiseks tuleb teda parasjagu poputada. Tööpuudust siin polevat, Inglismaa hoiab maksude osas madalat profiili ja saadab noori lahkesti emamaale kõrgharidust omandama. 1982. aasta konflikt elab aga oma elu edasi, paljude peresid puudutas see otseselt ja inimestega rääkides tajud mõnigi kord, et tuli tuha alla endiselt hõõgub. Üldiselt ollakse aga muhedad ja hea huumorimeelega. Kruiisituriste kutsutakse «desperate-to-see-penguins-people», ehk meeleheitel pingviine näha tahtvateks inimesteks. Me teejuht suurel Idasaarel meid turistide hulka ei arvanud ja viis meid oma vana Landroveriga kohtadesse, kuhu kruiisilaevaga saabujaid ei lasta.

Elanikke on saartel kokku 4000, enamik neis ehk umbes 2500 elab Stanley linnakeses. Jõulude ajal toimuvad Falklandil ratsavõistlused. Teatrit pole, aga kino on. Kui uurisime, et mida siis teha, kui tahaksid elavat muusikat kuulata, oli vastuseks: «Play yourself!» (Mängi ise!) Kalapüügilubade müük on saarte üks põhilisi sissetulekuallikaid. Teisel kohal on lambavill. Kuulsad on ka Falklandi postmargid, aga alates 2014. aastast on Falklandi postiteenus erakätes. 19. sajandi lõpul oli siia postkontori rajamine just üheks märgiks, et saarestik kuulub Inglise kroonile.

Turistid käivad saartel oktoobrist aprillini, ca 100 kruiisilaeva hooaja jooksul. Paljud neist on küll suhteliselt väikesed, aga me Port Stanleyst väljasõidupäeval oli reidil ka kaks enam kui kümnekorruselist laeva ehk et maale oodati umbes 5000 turisti. Suur koormus väikese linnakese ja seda ümbritsevate vaatamisväärsuste jaoks.

Diddle dee on punane jõhvikalaadne mari, mida palju nägime, ent mis oli veel kibe ja toorevõitu. Sellest tehakse aga Falklandi kuulsat moosi. «Penguin news’i» ajalehest lugesime, et ollakse mures  taimehaiguse parast, mille ilmselt turistid sisse on toonud ja mis põõsaid hävitab. Falklandile pääsemine on turismilaevadele kordades lihtsam kui maabumine Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saartel, kus oma looduskeskkonda väga karmilt kaitstakse.

Vana aasta viimasel päeval toimuvad Stanley all isetehtud parvede võiduajamised, mille mitteametlikuks motoks on «Some float, some sink» (mõned ujuvad, mõned upuvad). Ürituse meeleolukas kirjeldus tõi meelde kevadise paadiralli Emajõel.

Oktoobri esimesel nädalal toimub Beet Cutting Monday. Üheskoos voetakse maast peedisaak, sügisene pidupäev.

Kui kunagi taas siiakanti sattuma peaksime, tahaksime läbi käia veel paljud siinsed väikesaared. Üks põnev paik Atlandi ookeanis on meil aga laias laastus nähtud ja ees ootab Punta Arenas Tšiilis. Kui seal ankur alla saab, loeme Antarktika 200 projekti ametlikult lõpetatuks.

Praegu oleme kenasti kreenis ja liigume suure hooga Magalhaesi väina suunas. Lõunasöögi ajal peeti aru, et kas kodus peaks alguses tooli jalad ühelt poolt lühemaks saagima, et sisenemine maaellu sujuvamalt laheks.

Maris Pruuli, pootsman

14.02.2020

Lõunaookeanil 51°41,1’ S, 66°42,5’ W