Antarktika200 viimane laevalogi: hoiame sõpru, hoiame merd

Punta Arenas, Patagoonia pealinn Tšiilis Magalhaesi väina ääres on nüüd mõned päevad me purjekale koduks. Tundus kuidagi sümboolne, et päev, mil ankruketi kolin kuulutas Antarktika 200 ekspeditsiooni lõppu, langes kokku Ernest Shackletoni, ühe me suure polaarlemmiku sünniaastapäevaga. Avasime õhtuses pidulauas temanimelise väärika viski ja pitse tõstsime nii nagu Shackletoni haual South Georgia saarel tavatsetakse teha, öeldes «To the boss!»

Muidugi ei unustanud me ka Fabian Gottlieb von Bellingshausenit, tänu kellele me oma teekonda üldse alustasimegi. Ka temanimeline õilsa välimusega härmas pudel toodi lauale. Vanale, kes meid kogu reisi imeliselt hoidnud oli, kallasime ühisel nõul tänutäheks veel sortsukese ka üle parda. Ja siis me rääkisime, rääkisime, rääkisime. Kuulasime muusikat ja rääkisime jälle. Ja siis lugesime luuletusi. Peast loeti Viidingut, Baudelaire’t, Talvikut, Krõlovi. Siis räägiti jälle ja siis pani pootsman peale Pärt Uusbergi koorimuusika. Ja siis me rääkisime jälle. See oli üks paganama pikk ja ilus õhtu.

Viimane etapp Antarktikast üle Falklandi saarte Punta Arenasesse oli mitmes mõttes justkui vahukooreks ja kirsiks tordil, mis eelmiste etappidega edukalt valmis oli küpsetatud. Me purjekas lausa lendas ookeanil. Tuule suund pole sel reisil iial nii pikalt nii soodne olnud.  Sai veenvalt testitud, et me laevale sobib keskmisest tugevam tuul. Kui võimsalt tema tugev kere siis laineid lõikab! See hääl vantides ja müha, mida vöör laineid kahte lehte lüües tekitab, neid võib kuulata ja aupaklikult imetleda lõputult. Kui me keskmine tavakiirus on olnud 6-7 sõlme ja mootor enamasti väikestel pööretel purjeid toetamas, siis nüüd kihutasime pikalt täispurjes 12 ja 13 sõlmega.

Teistkordne Drake’i väina ületus oli põnev ja mitmekesine. Meri näitas meile, mida ta oskab ja me näitasime, mida meie oskame. Oli kaunis tasavägine ja sportlikult hasartne võistlus, jäime kõik väga rahule. Sõbrapäevgi sai kenasti peetud. Sel päeval pidasime säravas päikeses ühe ägedamatest «merelahingutest», imeilus sõit vägevatel lainetel. Vesi uhas pidevalt üle teki ja akende, mõni sai ventilatsiooniavast paar ämbrit ka koisse. Külmutuskapil kippus uks ära tulema ja salongis kukkus üks uks lihtsalt eest ära. Lammutas korralikult. Pliidi kiilus kambüüsis mitu korda 45 kraadi all kinni.

Sel päeval me süüa ei teinudki, pliidiäärne akrobaatika oleks liiga keeruliseks läinud. Korraks oli plaan kambüüsivaht ohutusrihmadega vajalikku paika kinnitada, aga andsime loobumisvõidu, ahmisime hoopis elamusi. Kapten oli aga sõbrapäevatordi juba mitme päeva eest jutuks võtnud ja tehtud see sai. Küll oli hea seda õhtul sõpradega koos süüa, isegi lained taltusid pisut.

Kui Punta Arenas lähenema hakkas, teadsime, et Magalhaesi väina sissesõidul võib hoovus olla seitse sõlme. See hoovus pole ühesuunaline, vaid liigub vastavalt tõusudele ja mõõnadele. Väin on selle mõttes ekslik termin, et kaardil väikse jõena tunduv veeväli on kohati sama lai kui Soome laht ja üsna keeruline oli kindlaks määrata, kuidas me selle hoovusega täpselt kokku satume. Sattusime aga nii, et hoovus andis meile tiivad. Jõudsime kohale seitse tundi planeeritust varem! Tuleb tõdeda, et üldse oli meil sel reisil merel ikka pööraselt õnne.

Viimase etapi madrus Marti Hääl rääkis, et temalt on mitmel korral küsitud, milleks sellist ekspeditsiooni vaja on. Ja tema on vastanud, et just selliste ettevõtmistega saame me oma tillukese Eesti vaimses mõttes suuremaks teha. Ka suuremaks mereriigiks. Nii lihtne see ongi. Muusika, kultuur, teadus, meresõit, need ühendavad inimesi üle maailma. Kui sa ühes või teises valdkonnas midagi märkimisväärset teed, siis see kõnetab inimesi mistahes maailma otsas üsna ühtemoodi.

Keskkond ja kliima, need on meil kõigil ju päris ühised. Kui väikese Eesti president, kelle juured on samal saarel, kus Antarktika esmaavastaja Bellingshausen kord sündis, võtab kätte ja räägib neist asjust sulavate liustike vahel, siis kõlab tema hääl väga palju suuremalt, kui tema selja taga olev rahvaarv lubaks loota. Antarktika baasides levis uudis presidendi tulekust kulutulena või pigem merelainena. Kersti Kaljulaidist sai läbi ajaloo kolmas ametis olev president, kes Antarktikat külastanud. Ja mitte lihtsalt külastanud, vaid S/Y Admiral Bellingshauseni laevapere liikmena kümme päeva mööda teadusbaase sõitnud. Antarktikas pole kindlasti mitte iialgi nii palju sinimustvalgeid lippe lehvinud. Oli kirjeldamatult hea tunne, kui mitme riigi baasid võtsid meid vastu lipumasti heisatud suure koduse sinimustvalgega.

Loodame südamest, et me eesmärk sai kõigi kaasasõitjate, kaasaelajate ja mitmel erineval moel panustanud heade inimeste abiga täidetud. On lausa liigutav, kui palju toredaid õnnesoove oleme viimase 24 tunni jooksul saanud. Meile elas pidevalt teiste hulgas kaasa ka Laura Dekker, maailma noorim üksinda ümber maailma purjetanud inimene, kes jaanuari lõpus ka Eestit külastas.

Kui tagasi vaadates mõtleme kõigile neile inimestele maailma erinevates paikades, kellega kohtusime, siis võib igatahes kindel olla, et Eestil on palju uusi sõpru juures ja need on väärt sõbrad. Hoiame neid, hoiame merd ja olgem kõik üheskoos hoitud.

Nii hoida!

Maris Pruuli, õnnelik eks-pootsman