Teadlased avastasid kaugest galaktikast «kosmoselumememme»

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Üksteisega liituvad valged kääbused.
Üksteisega liituvad valged kääbused. Foto: Warwicki Ülikool/Mark Garlick

Ebatavalise kujuga tähemoodustisel on lisaks ebatavalisele kujule ka seninägematu atmosfäär, mis viitab kahe valge kääbuse klassi tähe liitumisele.

Liittäht on suurema massiga kui meie Päike, kuid läbimõõdult vaid kaks kolmandikku Maast. Varem teadlased seda tüüpi tähi ei teadnud, kuid seekordne avastus viitab, et seda laadi veidraid nähtusi võib Universumis leiduda veelgi, kirjutavad BBC uudised.

Valged kääbused on võrdlemisi nõrga valgusega Maa-suurused surnud tähed, mille tuumas ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis hääbuvad vaikselt, kuni jõuavad ühel hetkel nn musta kääbuse staadiumisse. Kunagi kauges tulevikus ootab selline saatus ees ka meie Päikest ja 90 protsenti kõigist meie galaktika tähtedest.

Avastatud liittähe teaduslikuks nimeks on WDJ0551+4135 ning see asub Maast umbes 150 valgusaasta kaugusel. Kui Euroopa Kosmoseagentuuri Gaia kosmoseteleskoop seda esmakordselt märkas, peeti teleskoopi jäänud täppi vaid eriti massiivseks valgeks kääbuseks. Ebatavalise tähe lähemaks uurimiseks tehti aga kindlaks selle keemiline koostis, millest leiti ootamatus koguses süsinikku, mida varem valgete kääbuste puhul täheldatud ei olnud.

«Valgete kääbuste struktuur meenutab oma kihilisuse poolest sibulat. Selle päris keskmes leidub peamiselt süsinikku, järgmises kihis heeliumit, millele järgneb vesiniku kiht. Seetõttu näebki teleskoop valge tähe vaatlusel peamiselt vesinikku,» selgitas uuringu juhtivautor, Warwicki Ülikooli astrofüüsik Mark Hollands space.com’ile.

Antud tähe spektraalanalüüs näitas aga selle välimise kihi peamiseks koostiseks just süsiniku. Teadlaste seletus – tegu peab olema kahe kokku põrganud ja nüüd kokku sulanduva valge kääbusega.

Teadlaste hinnangul on sellise moodustise puhul kõige põnevam tõsiasi, et kokkupõrge ei lõppenud supernoova tekkega, kuna mõlemad valged kääbused on selleks liiga väikesed.

Uuring ilmus teadusajakirjas Nature Astronomy.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles