Meditsiiniajaloolane seletab, mis on ajaloo suurim mugava ühiskonna haigus
Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu

Podagra tuntuim sümptom on suurvarba põhiliigest tabav tugev valuhoog, mida 18. sajandi karikaturist on kujutanud värvikal moel pahareti hammustusena

FOTO: Welcome Collection

Läbi aegade suurim «paremate inimeste» tõbi on olnud podagra, mida on suisa nimetatud kuningate haiguseks ja haiguste kuningaks, kirjutab meditsiiniajaloolane Ken Kalling ajakirjas Horisont.

Podagra on teatavat tüüpi artriit (liigesepõletik). Tõve tuntuim sümptom on kusihappesoolade liigestesse sadestumisest põhjustatud turse ning tugevad valuhood, mis algavad sageli suurvarba põhiliigesest. Ataki ajal on liigese piirkond hell, paistetanud, punetav ja tundub kuum. Podagra ägenemine toimub mõne tunniga ja atakk kestab kolm kuni kümme päeva. Seejärel see taandub, et mõne aja – näiteks aasta – pärast uuesti alata.

Kaasaja teadus teab, et podagrat põhjustab kusihappe üleküllus organismis (hüperurikeemia) – seda tekib kas liiga palju või siis ei suuda neerud verd vajalikul määral puhastada. Podagra võib olla põhjustatud pärilikest teguritest, ainevahetushäiretest või kroonilistest haigustest. Seda võivad soodustada mõned ravimid, aga ka õlu, suhkrustatud joogid, punane liha, maks ja mereannid. Neis toiduainetes sisalduvad lämmastikühendid puriinid, millest tekib organismis kusihape.

Podagra seos küllusliku elustiiliga, milles on keskel kohal rikkalik toidulaud ja ohtralt alkoholi, on põhjus, miks seda tõbe on nimetatud ka kuningate haiguseks. Minevikus oligi tegemist just kõrgklassi haigusega, mis vaestel aegadel taandus, näiteks isiku pankrotistumisel või sõja-aastatel. Seos «paremate inimestega» andis haigusele positiivse kuvandi, nii et seda peeti ka andekate tõveks. Tõepoolest – podagra käes kannatasid teiste seas näiteks Isaac Newton ja Benjamin Franklin.

18. sajandil tegid karikaturistid podagrast märgi, millega naeruvääristada (uus)rikkaid. Tegelikkuses oli suhtumine ühiskonnas pigem vastupidine ning podagra kui «paremate inimeste» haigus andis tõvele hoopis positiivse kuvandi. 19. sajandi algusest pärineval gravüüril istub podagrahaige mees luksuslikult kaetud pidulauas.

FOTO: Wellcome Collection

Podagral on olnud oluline koht ka paljude kuulsate tohtrite eluloos, kes samuti kuulusid paremat elujärge nautivate inimeste hulka. See võib omakorda olla põhjus, miks podagrat on nimetatud ka haiguste kuningaks – ta andis meedikutele juba tuhandete aastate eest kõneainet ning sai sedaviisi olulise koha arstiteaduslike teooriate kujunemises. Teine ajend, miks sellele tõvele sedavõrd auväärset nime anda, peitus mõnede arstide usus, et podagra hoiab eemal teisi tõbesid.

Tõbi, mis haarab jalast

Podagra diagnoosi tunneme ära juba muistse Egiptuse tekstidest. Antiik-Kreeka arstidest kirjeldas haigust Hippokrates. Toonase humoraalteooria (kehavedelike õpetuse) kohaselt oli tegemist liigestesse sadestuvate «kehavedelike» ülejääkidega. Haiguse ingliskeelne nimetus gout tulenebki ladinakeelsest sõnast gutta, mis tähendab tilka. Sõna podagra on moodustatud kreeka keele sõnadest pous (jalg) ja agra (haare) ning kirjeldab haiget tabanud liikumisvõimetust.

Hippokrates uskus, et podagrat ei põe fertiilses eas naised (ja eunuhhid). Tõbi tabab tõesti eeskätt vanemaid inimesi ja seejuures eelkõige mehi (täna teame, et iga 3–4 mehe kohta haigestub siiski ka üks naine). Naiste vähene haigestumine näis kinnitavat antiikset humoraalteooriat, mis tunnustas olulise ravivahendina aadrilaskmist: kui naistel on menstruatsioon ja samas ei haigestu nad mõnda haigusse – mis tähendab, et «loodus» justkui ise kontrollib naiste kehavedelike tasakaalu –, siis kas poleks mõttekas eemaldada ka meestel ravi ja profülaktika eesmärkidel verd? Vere kui «sooja» kehavedeliku eemaldamisest saigi sajanditeks vahend, millega püüti ravida ja ära hoida põletikulisi ning palavikulisi tõbesid.

Podagra tuntuim sümptom on suurvarba põhiliigest tabav tugev valuhoog, mida 18. sajandikarikaturist on kujutanud värvikal moel pahareti hammustusena.

FOTO: Welcome Collection

Kuni 19. sajandini oli humoraalteooria kesksel kohal ka podagra seletamisel ning tõve ravitsemiseks kasutati kõikvõimalikke võtteid «üleliigsete» kehavedelike eemaldamiseks: lisaks aadrilaskmisele ka higistamist, oksele ajamist, lahtisteid jms. Kui «eemaldamine» ei aidanud, võeti appi «ärritavad» meetodid kehavedelike tasakaalu viimiseks, alates tulise rauaga põletamisest (kauterisatsioon) kuni kaanide panemise ja juuste pesemiseni. Uuemal ajal lisandusid sellesse ritta ka magnet- ja elektriravi.

Legendide järgi paranesid varakristluse aegadel mõned kõrgklassi kuuluvad inimesed podagrast aga hoopis kristlusse pöördudes. See kõlab igati usutavalt, sest usuvahetajatelt nõuti paastumist. Katoliiklikus maailmas aitavad podagra vastu siiani kindlad pühakud.

Ravimatu elustiilihaigus

17. sajandil mõtiskles podagra teemadel inglise arst Thomas Sydenham, kes ise seda tõbe põdes. Tema tähelepanekud – näiteks see, et podagra puhul on tegemist eluviisist tingitud kroonilise tõvega –, aitasid kaasa kaasaegse haigusõpetuse tekkimisele. Sydenham soovis süstematiseerida haigusi loodusteaduste eeskujul liigi tasemele, vaadelda neid ontoloogiliselt, lahus patsiendi isikust. See tähendas eemaldumist humoraalteooriast, mis otsis tõbede põhjuslikkust pigem väljastpoolt inimest, ning liikumist kaasaegse solidaarpatoloogia juurde.

Siiski ei eita ka kaasaegne teadus laiemat konteksti, mis võib kas soodustada või takistada haigussümptomite kujunemist (nt toitumine, vanus, pärilik soodumus). Podagra soodumuse üle arutledes aidati kaasa meditsiinigeneetika edaspidisele kujunemisele.

Lisaks panustas podagra uurimine farmakoloogia arengusse. Kui 19. sajandi esimesel poolel sai selgeks, mis aine «luuvalu» korral liigestesse sadestub, püüti seda toona teadaolnud võtetega lahustada. Ilmnes, et elav organism käitub siiski keerukamalt, kui keemialaborist saadud kogemuse põhjal eeldati, ning kuju hakkas võtma biotransformatsiooni kontseptsioon (aine ,nt ravimi muundumine elusorganismis ensüümide toimel). Sellele hakati 19. sajandi keskpaigast rajama aga juba kaasaegset õpetust ravimite toimest, milles mängisid muuhulgas olulist osa Tartu teadlased Rudolf Buchheim ja Oswald Schmiedeberg. Sellele vaatamata on järjepidev ja tõhus ravi podagrale tänaseni leidmata.

Ehkki podagraepideemiast räägiti ingliskeelses meditsiinikirjanduses juba 18.–19. sajandil, iseloomustab see kahtlemata kaasaegset maailma, kus paljud seni suhteliselt puriinidevabalt toitunud rahvad on üle läinud euroopalikule dieedile. Läänemaailmas, kus «kunagi ei ole elatud nii hästi kui praegu», täheldatakse podagra leviku hoogustumist nii üha kasvava ülekaalulisuse tõttu kui ka põhjusel, et inimesed elavad järjest kauem ning eakate osakaal rahvastikus suureneb. Näiteks põeb USA-s podagrat tervelt 4% täiskasvanutest (5,2% meestest ja 2,7% naistest), mis tähendab, et viimase 20 aastaga on sellesse tõppe haigestunute arv enam kui kahekordistunud.

Ehkki kaasaegne meditsiin suudab langetada vere kusihappesisaldust, kontrollida põletikke ning vähendada haigushoogudega kaasnevat valu, on tänapäevalgi peamine soovitus podagrahaigele siiski eluviisi parandamine – kaalu langetamine ja dieedi muutmine.

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Horisont.

FOTO: Horisont

Populaarne

Tagasi üles
Back