Naerata, sa oled turvakaamera vaateväljas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turvakaamera.
Turvakaamera. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Elu nagu filmis» ei ole enam ammu pelgalt tore kõnekäänd, vaid iga arenenud ühiskonna argipäev, kirjutab Tartu Ülikooli majandusteaduskonna juhtimise õppetooli doktorant Eneli Kindsiko.


Keskmine inimene ei oska ette kujutadagi kui mitmeid kordi päeva jooksul tema liikumist turvakaamerate teel on tabatud. Meid jälgitakse kauplustes, ametiasutustes, töökohtadel, parklates ning tänavatel. Keskmist britti jälgitakse kaamerate abil umbes 3000 korda nädalas, tõi ajaleht The Telegraph hiljuti välja. Suur osa salvestatud infost läheb talletamisele, mis tähendab, et tõend sinu liikumise ja käitumise kohta on kättesaadav ka aastaid hiljem, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Kes arvavad, et kontrollisüsteem, mida turvakaamerad endas peidavad, on uus nähtus, eksivad rängalt. Taoline kontroll avalikus ruumis oli päevakohal juba siis, kui autost ei osanud keegi veel unistada ning Facebook ja iPad olid sajandite kaugusel.

18. sajandi lõpus tuli Inglise poliitfilosoof Jeremy Bentham välja Panoptikumi metafooriga, mis annab hea ülevaate sellest, kuidas postmodernistlikus süsteemis kontroll ja võim toimivad. Bentham arendas välja vangla kujunduse, mida ta ise nimetas Panoptikumiks – ringjas hoone, mille keskel asub valvurite torn.

Seesugune asetus võimaldab valvuritel iga hetk jälgida, mida vangid oma kongides teevad, ent valvurid ise jäävad vangidele varjatuks. Seetõttu jälgitavad ei tea, kes täpselt ja kuna neid valvab, siiski suunab taoline mitte teadmine neid enesedistsipliinile.

Vaatlus ongi kontroll

Panoptikumist kujundas tugeva metafoori ühiskondliku korralduse tarvis hoopis Michael Foucault, kes asus Panoptikumi kaudu selgitama, kuidas kontroll töötab. Ta leidis, et kontroll inimeste üle on saavutatav pelgalt vaatluse teel, puudub vajadus rangete järelvalvemeetmete osas. Inimesed, kui nad ei tea, kes ja kuna neid jälgib, on suunatud enesedistsipliinile, sest nad teavad, et alati on võimalus saada karistatud. Idee Panoptikumi taga: kontrolli vähem, ent intensiivsemalt!

Mida anonüümsem ja vähem isikustatud on võim, seda intensiivsemalt ta valitseb. Turvakaamerad on vaid üks väheseid näiteid sellest, kuivõrd tehnoloogiaihaluses inimene on sellega automaatselt andnud kolm tilka verd justkui kinnituseks, et teda võidaks iga kell ja igas kohas jälgida.

Mobiilpositsioneerimine võimaldab kaasajal mitte ainuüksi tuvastada, et mina, Mari asun hetkel Tartu kaubamaja toiduosakonnas, vaid annab mulle võimaluse ka tuvastada, «Oi, Jüri on praegu Photopointis!» See, kas Jüri ka Mari praegu näha soovib, on omaette küsimus – temal pole siin lihtsalt enam sõnaõigust.

Siiski, mobiiltelefon on veel üsna ohutu kontrollimasin võrreldes internetiga, kus meie käitumismustrite baasil võidakse meid kategoriseerida nii alaealiste ahistajana kui ka mängusõltlastena ning leebemal juhul oleme oma hinge müünud mõnele reklaamiagentuurile, kes hakkab meisterlikult e-mailile «ostan-müün ja vahetan» postitusi lennutama.

Järjekordne näide tavainimese jälgimisest indialiku kastisüsteemi stiilis on kauplustes kliendikaartide jagamine. Iga kord kui Mari kliendikaart kassapidaja poolt Mari ostudega seostatakse, saab keegi anonüümne kaupluse tagaruumides või kontorites Mari liigutada kas pere klassi, kuna ta ostab meeletutes kogustes piima, leiba ja Pampersit, või tudengiks, sest ostukorvis on sagedased kiirnuudlid ning õlu.

Vaatamata ohtrale filmimisele igapäevaselt on inimesele siiski psühholoogiliselt vastuvõetavam taolise anonüümse jälgimise rakendamine kui kontroll stiilis «politseiauto iga seitsmenda põõsa järel Tartu-Tallinna maanteel». Omaette küsimus on aga see, et suuremal osal juhtudest inimene ei tea, et teda jälgitakse, mistõttu on inimene oma vabade käitumismaneeridega ning kõht tõmmatakse sisse ja naeratus näole alles siis kui inimene kaameraga otse silmitsi on. Võime vaid oletada, mis oleks juhtunud siis kui riiklikult ei oleks inimesi kiiruskaamerate olemasolust teavitatud ning politsei oleks lihtsalt paar aastat liikluskultuuri toimimist hinnanud?

Naine, kass ja maja

Inimene veedab suurema osa oma päevast töötades, mistõttu on kohane uurida, mil viisil meid töökeskkonnas kontrollitakse. Veel parem, kui seda teha teaduslikult. Olen doktoritöös võtnud uurimise alla mitmeparadigmalise lähenemise rakendamise kontrolliga seotud juhtimisprobleemide korral.

Õigustatud küsimus oleks siinkohal: mida tähendab multiparadigmaline vaatenurk? Kuna inimene omandab abstraktseid termineid kõige efektiivsemalt läbi empiirika, siis on siinkohal kohane tuua näide majandusbuumi ajast.

Finantsasutuse juhtkond, püüdes oma varapauna paisutada, tahab oma tooteid müüa võimalikult tulusalt, sätestades selleks bürokraatliku täpsusega, kuidas muuta pisilaenude saamist keskmisest vaesema kodaniku jaoks nii, et ka kõige lihtsameelsem astuks panga uksest sisse. Meie lihtsameelse kodaniku jaoks peituvad sümbolistliku taevamannana lubatud rahanumbrite taga laenatud maja linnaäärses rajoonis koos uue naise ja kassiga.

Finantsasutuse juhi käsilase ehk palgatöötajast laenunõustaja jaoks tuleb aga meisterlikult võimelda kella üheksast viieni teda filmivate turvakaamerate ees. Nii toimivadki harmoonias modernistlik bürokraatia, sümbolistlikud väärtused ning postmodernistlik tehnostress, mis kapitalistliku finantsjuhi geniaalset kasumiteenimissüsteemi ülal hoiavad ja kontrollivad.

Kaasajal on lihtsameelne uskuda, et juhi valvas pilk töötaja selja taga on peamine ja kõige efektiivsem kontrollimehhanism. Pigem tuleb tähele panna, kuidas meie igapäevane töökeskkond on kontrollitud mitmete komplekssete mõjude poolt, mida me sageli isegi ei hooma. Mis muud kui naerata, oled turvakaamera vaateväljas!

Eneli Kindsiko on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna juhtimise õppetooli doktorant, kelle tulevase doktoritöö pealkiri on «Organisatsiooniteooria mitmeparadigmaline vaatenurk kontrolli fenomeniga seotud juhtimisprobleemides.» Artikli kirjutas ta doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles