Teadlastel on aeg oma töö ümber hinnata

Marco Kirm Foto: Ruudu Remmelga karikatuur

Teadusprorektor Marco Kirm, olete teinud teadust nii Lundis kui Hamburgis. Mis tõi teid välismaalt Eestisse tagasi?

Võimalusi on ju igal pool, aga põhimotivatsioon oli see, et Eesti on arenev riik. See tähendab, et võimalused on märgatavalt suuremad kui mujal, kus asjad on palju paremad, kus võid küll panustada ja teha uut teadustulemust, aga Eestis on see perspektiiv palju avaram.

Kas ja kuidas on Eestis teadlane väärtustatud?

Usun, et teadlase staatus ei olegi ühiskondlike väärtuste skaalal madalal, see on täiesti olemas ja arvestatav. Raske on võrrelda, kas teistest madalam või kõrgem, meil on nii nagu teisteski arenenud ühiskondades.
Teine asi, mis mõjutab, on materiaalne külg. Kui vaatame, mitu «hamburgerit» keegi tunnis missuguse tööga teenib, tekib teatav dissonants mõnede teiste riikidega. Muidugi, vaadates meist tagapool olevaid riike, selgub, et meie olukord ei olegi nii halb.

Samuti oleneb, kellega võrrelda. Loomulikult on palga puhul arenguruumi, aga töötingimused ja võimalused on vägagi arvestatavad. See on ka üks motivatsioon jätkata, kuivõrd paljudest arenenud riikidest kipuvad inimesed lahkuma, sest ei näe arenguperspektiivi.  

Kas noored teadlased näevad praegu Eestis perspektiivi?

Kindlasti näevad. Perspektiivi nägemiseks ei piisa aga ainult noorest teadlasest üksi. Tema ümber peab olema motiveeriv töörühm. Ega teadlaseks sünnita, selleks kasvatakse aja jooksul. Igal arenguetapil peab olema väike kõrgus, millest üle hüpata – nagu spordis alustad meetrist, et hiljem mitmest meetrist jagu saada.

Räägimegi spordist. Te jõudsite teivashüppes tippu, aga nüüd enam sellega ei tegele.

Ma tulen üsna väiksest kohast, Suure-Jaanist. Ega seal 40 aastat tagasi väga palju võimalusi olnud, aga noored siiski tegid sporti. Ja kuna mu isa oli treener, oli üsna loomulik, et hakkasin kergejõustikuga tegelema.

Ja jõudsite tippu välja.

Kas seda saab just tipuks nimetada, aga ülikooli eest olen võistelnud ja Eesti koondisesse olen kuulunud küll. Üliõpilassportlase kohta oli see täiesti normaalne. Ma ei sportinud sellepärast, et leiba lauale tuua.

Aga oleks ju võinud. Või jätkata treeneri ametis?

Kindlasti mitte. Treenerist isa kokku pandud plaanid nägid ette olümpiat, kuhu ma ei jõudnud. Aga arvan, et neist plaanidest oli kasu: latt peab olema kõrgel. Et hüpata viis meetrit, peab plaan olema viie ja poole peal.

Kas tundsite endas potentsiaali olümpiale minna?

Tõenäoliselt ma ei oleks sinna jõudnud. Otsuse langetasin tegelikult ülikooli õppima asudes. Olin nõus trenni tegema, vahel ka laagris käima, aga et oleksin kaks-kolm kuud kuskil ära ja siis õpin natuke ... Valisin pigem õppimise, otsustasin teaduse kasuks.

Elasite ühiselamus?

Elasin. Narva maanteel. Ühikaelu oli nagu ikka. Kui vaja, läks pidu spontaanselt käima. Kui vaja, siis õpiti. Aga õppida üritasime ikka raamatukogus, kus olid paremad tingimused. Toad olid vähemalt esialgu neljased.
Ühikaelu oli lõbus, eraka vastu ei vahetaks. Ühikad olid väga interdistsiplinaarsed. Noored inimesed seal mitte ainult ei maganud, söönud ega pidanud pidu, vaid rääkisid ka, mida nad teevad – füüsikud, keemikud, kehakultuurlased.

Te olete ka Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liige. Mis ajast ja miks?

Ajast, kui Lundis doktorantuuris olin. Sealsel eestikeelsel kogukonnal on omaette väärtus. Minu juhendaja professor Indrek Martinson kuulus EÜSi. Aeg-ajalt tegid nad üritusi ja kutsusid ka mind.

Et liitusin nendega doktoriõppes, ei ole ma läbi teinud sellist klassikalist üliõpilasseltsi elu koos seltsi majas käimise ja kohustustega.

Praegu olete EÜSi majas käinud?

Olen ikka. Mitte küll väga tihti.

Räägime pisut lapsepõlvest. Kelleks te saada tahtsite?

Olen sündinud aastal 1965 ja eks tollal unistasid kõik kosmonaudiks saamisest. Aga kindlasti on mu valikut mõjutanud ajakiri Horisont. Mu isa oli järjekindel Horisondi tellija ja meil on esimesed aastakäigud siiani alles. Kui ma need raamatukapist avastasin, lugesin kõik suure huviga läbi.

1960. aasta lõpp, kui Horisont ilmuma hakkas, oli ootuste aeg. Inimkond ootas, et kohe-kohe käime ära Kuul ja siis lendame Marsile – tehnoloogia ja teadusliku mõtlemise optimism oli väga suur. See oli üks olulisi tegureid, miks otsustasin teadlaseks saada. Koolis ei tekkinud küsimust, miks ma pean füüsikat õppima – see oli huvitav ja võimaldas lahendada probleeme.

Viimasel teadusrahade jagamisel sai Tartu Ülikool rahastuse pooltele küsitud projektidele. Ometi läks suurem osa rahast taas reaal- ja täppisteadustele. Miks see nii on?

Igal teadusel on oma hind. Kui sa tahad mingil tehnoloogiaalal teiste riikidega konkureerida, ei saa seda teha palju odavamalt. Nendel odavamatel ehk humanitaaraladel on loomulikult ka vaja materiaalseid vahendeid, ent nende osakaal on märgatavalt väiksem kui reaalteadustes. Põhilise osa moodustavad palgakulud ning need, nagu me teame, on Eestis väiksemad kui muudes riikides.

Seetõttu tundubki, et rahastus on palju väiksem. See pole minu teadmine ning seda on varemgi välja öeldud, et meie humanitaarteadused on võrreldes paljude arenenud riikidega suhteliselt hästi rahastatud.

Kui rääkida uuest teadusrahastamise süsteemist, mis pakkus üllatusi nii ülikoolidele kui teadlastele, siis mida teeksite teie teistmoodi?

Mitte nii, et see mees kaks kabinetti edasi mulle ei meeldi ja mina temaga koos ei tee. Tuleb koostada tugevamad meeskonnad ja vaadata, mis on nende potentsiaal.

Inimesed peaksid aru saama, et teaduse ja kõrghariduse rahastamises on saabunud uus etapp, kus hakkab määrama kvaliteet.

Ei piisa enam sellest, et olen seda teinud ja seda läheb vaja. Ehk tuleb oma tegevus tulevikku vaadates ümber hinnata, leida tugevamad ja ülikoolile tähtsamad küljed. Seal, kus teaduse osa on olnud väiksem, tuleb seda suurendada.

Mis valdkondi peab ülikool prioriteediks?

Klassikalise ülikoolina oleme teiste ülikoolidega võrreldes keerulises seisus, sest meil on olemas kõik valdkonnad. Loomulikult ei jätku vahendeid kõikide erialade eelisarendamiseks.

Meil on terve hulk maailma ühe protsendi tsiteerituimate teadlaste sekka kuulujaid, mis juba näitab kätte meie tugevused. Humanitaarvaldkonnas on need näitajad muidugi pisut teistsugused.

Kas taotlete, et tsiteeritud saaksid veel tsiteeritumaks?

On hulk probleeme, mis seisavad inimkonna ees: keskkonna-, energia-, materjali-, tervishoiuküsimused. Need on suured teemad kogu inimkonnale, mitte ainult Eestile. Siit lähtuvalt peamegi vaatama, kus on Tartu Ülikooli tugevused.

Eesti ei jõua kõikidel erialadel kogu maailmaga võidu joosta. Peame välja valima oma nišid, kus oleme tugevad, ja siis hoidma teisi asju heal tasemel.

Mis saab väikestest ja sabassörkivatest erialadest, mis endaga hakkama ei saa?

On asju, mida Eestis on vaja teha. Kui riik paneb meile kui klassikalisele ülikoolile kohustuse õpetada, peab ka rahastus sealt tulema. Aga võibolla tuleb kriitiliselt üle vaadata, kas meil on kõiki neid õppekavasid vaja. Kõrghariduse trend võib olla ka selline nagu mitmel pool maailmas, et alguses hakatakse ülikoolis õppima loodusteadusi ja hiljem spetsialiseerutakse füüsikale, keemiale või millele tahes.

Või minnakse tagasi klassikalise universitas’e juurde, kus alguses õpivad kõik filosoofiat, et siis hiljem spetsialiseeruda?

Kardan, et tänapäeval pole meil lihtsalt aega. Liiga pikaks veniv õppeaeg pole riigile majanduslikult mõistlik.

Kui vanalt te kooli läksite?

Kaheksa-aastaselt.

Üsna hilja. Olete päris mitu aastat riigile majanduslikult mittemõistlik olnud.

Kui nii küsida, siis jah. Minu lapsed on läinud kooli pisut nooremalt. Nad alustasid Saksamaal Hamburgis. Seal oli ka eelkool kohustuslik. Mõni oli viiene, enamik kuueaastased. Aga nad ei õppinud seal, kuidas hääldada häälikuid sõnadeks, vaid omandasid käelisi oskusi.

Samas olen mina oma elust kaotanud mitu head aastat muudel põhjustel. Kaks aastat Vene sõjaväes ei arendanud minu mõtlemist ega kiirendanud haridusteed. On õige, et võib varem peale hakata, aga eks elus ole näiteid nii- ja teistsuguseid.

Mida arvate ideest, et lapsed võiksid varem kooli minna?

Ühelt poolt on õige, et mida varem hakkavad lapsed pärast ülikooli või ka gümnaasiumi kaela kandma, seda parem. Nad on iseseisvad ja riigil pole vaja nende eest hoolitseda. Teisalt tuleb vaadata, kas nii noorelt kooli minejad on selleks küpsed.

Millal teie täiskasvanuna hakkasite kaela kandma?

Ikka ülikooli minnes. Toona oli see mõnevõrra lihtsam, saadava stipiga oli võimalik ära elada. Olin küll amatöörsportlane, aga tollal toetati ülikoolisportlasi nii, et väikest söögirahalisa tuli ka sealt. Ei olnud otsest vajadust tööle minna. Ma ei mäletagi, et keegi kursusevendadest oleks tööl käinud, kui, siis ehk ainult suvel.

Miks rektor just teid oma meeskonda valis?

Kui rektor ettepaneku tegi, hakkasin mõtlema, mida on minul anda Tartu Ülikoolile ja Eestile.

Üks on rahvusvaheline kogemus. Olen lõpetanud viieaastase õppega Tartu Ülikooli, doktorikraadi sain Lundi Ülikoolis ja pärast seda olin veel seitse aastat Saksamaal. Mul on kogemust ja võrgustik, mis peaks olema igal Tartu Ülikooli teadlasel.

Hamburgist tulin tagasi 2004. aasta kevadel, vahetult enne liitumist Euroopa Liiduga. Olen siin läbi teinud kogu protsessi, mis puudutab ELi ja struktuurifonde, lisaks kogemused teadlaste ja ettevõtetega.

Mis oli teie esimene töökoht?

Suviti sai tööl käidud varasest noorusest peale. Esimene töökoht oli tolleaegsetel lastel kõplaga kuskil kolhoosipõllul. Mingil ajal mõtlesin, et minust oleks võinud saada astrofüüsik. Siis aga oleksin pidanud hakkama Tõraveres käima. Praegu autoga sõites on see tühine maa, aga toona ühissõidukiga oleks läinud märgatav osa ajast, mis omakorda oleks seganud teivashüpet.

Nii otsustasin minna füüsikainstituuti, kuhu üldjuhul tudengeid tööle ei võetud, kuid neil oli teatud hulk lepinguid ettevõtluse arendamiseks. Nii sain sinna tööle.

Mis on need kolm asja, mis õppeprorektori ametiaja lõpuks tehtud saavad?

Tartu Ülikoolil on mitu teaduse teekaardi infrastruktuuri objekti – loodan, et minu ametiaja lõpuks. See tähendab, et seadmed on muretsetud ja töö käib.

Teadlaste võrgustumine ehk networking kasvab märgatavalt. Meil ei käida ainult loenguid pidamas, vaid käiakse ka uuringuid tegemas.

Kolmas on teadustöö kvaliteet. Seda on küll raske mõõta, aga tahan, et me oleksime konkurentsivõimelisemad kui eales varem.