Heiti Hääl Heiti on sündinud 10. mail 1963 Tallinnas, lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusinseneri erialal ning üles ehitanud Alexela ettevõtete grupi, mille nõukogu esimehena ka praegu töötab. Heiti on osalenud Toonart Rääski katamaraani «Nordea»mõnel etapil madrusena ning läbinud tüürimehena kümneid tuhandeid meremiile katamaraanil «Like a Breeze», osaledes sealjuures 2013. aastal üle Atlandi purjeregatil ARC kui ka 2017. aastal üle Vaikse ookeani võidusõidul World ARC. Abielus, tütar, poeg ja tütretütar.
Roman Matkiewicz Graafik Roman Matkiewicz sündis 1966. aastal Tallinnas. Ta on lõpetanud Tallinna Lastekunstikooli ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi raamatugraafikuna ning korraldanud näitusi ja performance’id Tallinnas, Moskvas, Peterburis ja Leipzigis. Roman töötab Eesti Meremuuseumis, kus ta kujundab meremuuseumi näitusi ja trükiseid. Ta on kujundanud postmarke, muu hulgas margisarja Eesti tuletornidest, avaldanud kirjutisi Eesti mereajaloost ja illustreerinud mereteemalisi raamatuid. Roman osaleb karikatuurivõistlustel ning teeb koostööd kirjastuste, galeriide, disainifirmade, reklaamiagentuuride, teatrite ja filmistuudiotega.
Anna Litvinova Anna Litvinova sündis 1976. aastal Peterburis ja on Eestis elanud alates 1986. aastast. Anna lapsepõlv möödus loomingulises õhkkonnas kunsti ja kunstnike keskel, tema ema on samuti kunstnik ja kunstipedagoog. Anna esimeseks mängumaaks oli Ermitaaži kunstimuuseum, kus tema mänguasjadeks olid pliiats ja paber ning mängukaaslasteks van Gogh, Rembrandt, Rubens ja paljud teised maailmas tuntud kunstnikud. Anna lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ja on üles astunud mitmetel näitustel. Ta on aastaid töötanud kunstiõpetajana Tallinna kunstikoolis.
Katrin Savomägi Katrin on sündinud 13. juulil 1955 Tartus. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena 1980. aastal ja Eesti Diplomaatide kooli 2004. aastal. Ta on töötanud erinevatel ametikohtadel Eesti Meremuuseumis ja on praegu Eesti Polaarklubi tegevjuht. Ta on aidanud läbi viia rahvusvahelisi konverentse, ühisprojekte allveearheoloogias, ajalooliste mereteede kaardistamisel ning laevatüüpide testimisel. Valmistas ette Eesti liitumise Ülemaailmse muuseumite liiduga ICOM. Töötanud välissuhete, eurointegratsiooni ja europrojektide alal erinevates ametiasutustes, osalenud Eesti läbirääkimistes Euroopa Liiduga. Polaarvaldkonnas tegutseb alates 1984. aastast, kui koostas Meremuuseumis Antarktika näituse, mille põhjal loodi hiljem Eesti Polaarklubi. Katrin on Polaarklubi sekretär ja tegevjuht alates selle asutamisest. Osalenud polaarekspeditsioonidel Teravmägedel ja mujal Arktikas ning korraldanud kooliõpilaste polaarekspeditsiooni. Sihtasutuse Eesti Polaarfondi juhatuse liige. Hobiks on purjetamine. Abielus.
Viktor Bojarski Venemaa tunnustatud polaarteadlane Viktor Bojarski on sündinud 16. septembril 1950 Rõbinskis. Ta on olnud Venemaa Arktika ja Antarktika instituudi teadur, Venemaa Riikliku Arktika ja Antarktika muuseumi direktor, osalenud ja ise juhtinud paljusid ekspeditsioone polaaraladele. Viktor töötab praegu firma VICAAR Ltd direktorina ning on Venemaa geograafiaseltsi polaarkomisjoni esimees. Ta on publitseerinud arvukalt liustikele ja merejääle pühendatud artikleid, tema sulest on ilmunud kuus raamatut. Viktor on abielus, poja isa.
Rait Killandi Rait on sündinud 12. märtsil 1967 Tallinnas. Loksalt pärit meremehe pojana on ta lapsest saati merega seotud. Kaheksa-aastaselt liitus ta Eesti Noorte Meremeeste Klubiga, seitsme aasta jooksul läbis erinevad õppekursused ja igasuvised merepraktikad alates roolimehest kuni mehaanikuni. 1990. aastate alguses töötas Soome ja Venemaa vahel sõitnud kruiisilaeval kapteni abina reisijate ja välissuhete alal. Alates 2001. aastast tegeleb vabatahtliku pääste ja merepäästega, läbis 2010. aastal vabatahtliku merepäästja I ja II astme õppekursuse ja praktika, on Kaberneeme SAR-i meeskonna juht ja valitud üle Eesti pea 130 vabatahtlikku päästeühingut ühendava Päästeliidu nõukogu esimeheks. Hobid on reisimine, sukeldumine (rescue diver), lugemine. Abielus, neli last.
Õnne Mets Õnne on sündinud 28. juunil 1979 Viljandis. Tal on Tallinna Ülikoolist magistrikvalifikatsioon infoteadustes ja magistrikraad kommunikatsiooni erialal. Doktorikraadi kaitses ta Itaalias Milano-Bicocca Ülikoolis, uurides British Library ja Ühendkuningriigi Rahvusarhiivi põhjal kahe kaasaegse protsessi kokkupuutepunkte: mäluasutuste digitaliseerumist ja inimeste panust digitaalsete kogude leitavusse. Praegu töötab Õnne Eesti Meremuuseumis kommunikatsioonispetsialistina, tegeledes nii Paksu Margareeta renoveerimise, Lennusadamas toimuvate näituste ja sündmuste kui ka teiste põnevate koostööprojektide, nagu näiteks Antarktika ekspeditsiooni, kommunikatsioonijuhtimisega. Õnne armastab merd ja muusikat. Vabaabielus, poja ja tütre ema.
Birgit Krullo Birgit on pika kogemusega suuremahuliste produktsioonide projektijuht. Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olemise raames koordineeris ta sihtasutuse omaproduktsioone, kuid tema portfoolio uusimad projektid on näiteks Kreenholmi manufaktuuris sündinud Jarmo Reha lavastus «Oomen» ning festivali Jazzkaare interdistsiplinaarne eriprojekt «Saja lugu», mis hõlmas nii lavastust Tallinn Shipyardis kui ka dokumentaalpoeetilist fotoraamatut (mõlemad 2018). Krullol on pikk kogemus projektidega, mis nõuavad ajaliselt ja ruumiliselt keerukat planeerimist ja logistikat, aga ka paljude koostööpartneri vastandlike huvide arvestamist – näiteks Veiko Õunpuu, Taavi Eelmaa ja Sten Saluveeri projekt «60 sekundit üksindust aastal Null», mis hõlmas 60 filmilavastaja spetsiaalselt valminud lühifilme üle maailma ning neist sündinud ühisteose esitlust tehnilise erilahendusena Tallinna sadama muidu kinnisel territooriumil. Krullo varasematest produktsioonidest väärivad esiletoomist PÖFFi rahvusvahelisele filmitööstusele suunatud konverentsi- ja workshop-programm Industry@Tallinn 2014 ja 2015 ning koostöös Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsaloviga algatatud teatrikunsti arendusprojektid. Von Krahli Teatri produtsendina tegi Krullo koostööd Kristian Smedsi ja Teemu Mäki (Soome), Aleksandr Pepeljajevi (Venemaa – Eesti), Richard Maxwelli (USA) ja Showcase Beat Le Mot’ga (Saksamaa). Koostöös Peeter Jalakaga algatas Krullo Von Krahli Akadeemia.
Urmas Dresen Urmas on sündinud 8. detsembril 1958 Tallinnas. Ta on lõpetanud 1985. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena ning töötab alates 1998. aastast Eesti Meremuuseumi direktorina. Huvi mere ja meresõidu vastu viis ta Meremuuseumisse tööle juba aastaid varem, kui uurimisteemadeks olid 19. sajandi Eesti purjelaevandus ja Narva merekaubandus. Viimase kümne aasta tööd on olnud seotud Lennusadama arendamise, vesilennukite angaaride avamisega külastajatele 2012. aasta mais ning ajaloolise jäämurdja Suur Tõll renoveerimisega laeva 100. juubeliks 2014. aastal. Praegu on rekonstrueerimisel ja arendamisel kaasaegseks meremuuseumiks Tallinna vanalinnas paiknev Suure Rannavärava kompleks, mis avaneb külastajatele 2019. aasta lõpul. Pikemad meresõidud ookeanil seni puuduvad, küll aga on aastate jooksul ette tulnud nädalaseid purjetamisi koos sõpradega meie kodumeres ja ka Soome ning Rootsi maaliliste saarestike vahel. Viimastel aastatel on lisandunud ka Vahemere Horvaatia, Kreeka ja Lõuna-Itaalia rannikud. Polaaraladele pole ta veel jõudnud.
Maarja Kruusmaa Maarja on sündinud 4. jaanuaril 1970. Ta on Tallinna Tehnikaülikooli professor, kelle uurimisvaldkonnaks on allveetehnoloogiad – allveerobotid ning allveeandurid ja andurite võrgud, millega saab koguda andmeid veealusest keskkonnast. 1995–2002 oli ta doktoriõppes Rootsis Chalmersi Tehnikaülikoolis, kus kaitses 2002. aastal doktoritöö. Praegu töötab ta ka külalisprofessorina Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikoolis, kus otsib võimalusi rakendada uudseid allveetehnoloogiaid sinimajanduses ning keskkonnauuringutes, kaasa arvatud raskesti ligipääsetavad polaaralad. Nende viimaste uurimisel on Maarja siiani piirdunud Teravmägede polaarjaamaga, kogudes andmeid polaaröö mereliustikust ning liustike sulamisveest. Maarja on harrastusujuja, hobisukelduja ning talisupleja. Maarja on abielus ning kolme lapse ema.
Tarmo Soomere Tarmo on sündinud 11. oktoobril 1957. Ta lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli matemaatikuna, on omandanud kaks doktorikraadi ning veetnud õppides ja teadustööl ligi 15 aastat erinevates välisriikides. Praegu on ta Eesti Teaduste Akadeemia president ja Tallinna tehnikaülikooli rannikutehnika professor. Tarmo on õige veidi sõitnud merd teadlasena uurimislaeval «Livonia», kuid eelistab jälgida mere stiihiat eemalt ja mõistatada lahti, kuidas lained meie randu kujundavad. 2014 tunnustati tema tööd Valgetähe III klassi teenetemärgiga Eesti rannikuteaduse maailmatasemele vedamise eest. Ta on kahekordne riigi teaduspreemia laureaat ning Postimehe aasta inimene 2005. aasta jaanuaritormi ohtlikkuse lahtimõtestamise eest.
Urmas Kõljalg Urmas on sündinud 24. veebruaril 1961 Paides. Lõpetas 1979 Paide 3. keskkooli ja 1988 Tartu Ülikooli; 1992-96 TÜ ja Helsingi Ülikooli doktorant, Ph. D. botaanika alal 1996 Helsingi Ülikoolis. Urmas oli 1988-93 Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemlaborant, 1996—97 samas teadur, 1997–99 Göteborgi Ülikooli evolutsioonilise botaanika instituudi järeldoktor, 1998—2001 Eesti Maaülikooli ZBI mükoloogia osakonna juhataja. Alates 2001 Tartu Ülikooli korraline professor, 2003–04 Göteborgi Ülikooli külalisprofessor. Alates 2005 TÜ loodusmuuseumi ja botaanikaaia direktor, Eesti Teaduste Akadeemia liige alates 2011, Eesti Loodusuurijate Seltsi president alates 2017. Peamised uurimisalad: seente süstemaatika ja molekulaarne fülogenees ning elurikkuse informaatika. Osalenud ligi kolmekümnel teaduslikul ekspeditsioonil Euroopa, Aasia, Australaasia, Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika põlismetsades. Avaldanud enam kui kaheksakümmend teadustööd, kuulub omas valdkonnas 1% maailma enimtsiteeritud teadlase hulka. Teadusühingu UNITE (https://unite.ut.ee) juhatuse esimees. UNITE hõlmab sadu teadlasi ja harrastusteadlasi, kes arendavad geenipõhist globaalset seeneliikide online määrajat ning liikide kommunikatsiooni süsteemi. Juhib veebipõhise andmehalduse platvormi PlutoF (https://plutof.ut.ee) arendamist. Eestis tegutseb aktiivselt elurikkuse avaandmete propageerijana, on andmeportaali eElurikkus (https://elurikkus.ee) looja. Urmas on abielus ja nelja lapse isa.
Urmas Lips Urmas on sündinud 22. augustil 1960 Viljandis. Hariduselt on ta merefüüsik, kelle peamine kutsumus on olnud merekeskkonnast uute teadmiste ammutamine mõõtmiste teel. Ta on veetnud kokku üle kahe aasta erinevate uurimislaevadega Läänemerel ja Atlandi ookeanil. Alates 2007. aastast töötab ta professorina Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis. Varasemate töökohtade seas on Eesti Mereinstituut, Keskkonnaministeerium ja Eesti Mereakadeemia, kus ta oli ametis ka dekaani ja õppeprorektorina. Urmas on Läänemere ja Euroopa operatiivokeanograafia võrgustike aktiivne liige ja on osalenud aastaid Läänemere keskkonnakaitse komisjoni töös. Talle on Soome lahe keskkonnakaitse vallas tehtud töö eest omistatud Soome Valge Roosi Rüütelkonna I järgu rüütlirist. Urmas on abielus, tal on neli poega.
Timo Palo Timo on sündinud 7. jaanuaril 1979 Võrus. Huvi maateaduse vastu viis ta Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Geograafina jõudis ta oma esimesele polaarekspeditsioonile 2006. aastal. Sealtpeale on Timo ülikooli juures aastaid tegelenud polaaralade meteoroloogia ja kliima uurimisega, osalenud arvukatel ekspeditsioonidel ja avaldanud mitmeid teadusartikleid. Teadustöö raames on Timo jäälõhkujate pardail seilanud Põhja-Jäämerel, töötanud mitmetes Arktika ja Antarktika polaarjaamades ning osalenud meeskonnaliikmena prantsuse kuunari Tara pooleteise aastases jäätriivis üle Põhja-Jäämere. Lapsepõlvest alates on Timo kireks olnud suusatamine, mille ta on ühendanud maadeuurimise ja polaaralade armastusega. Tulemuseks on mitmed pikad suusaretked ja polaarekspeditsioonid: 2008. aastal suuskadel Gröönimaa ületamine; 4 aastat hiljem aga suusatas ta koos norralsest sõbraga esimeste inimestena omal jõul üle jäämere põhjapooluselt Teravmägedele. Guinnessi rekordit väärinud polaarretke eest omistati meestele Ernest Shackletoni nimeline polaarauhind. Timo on abielus, peres on kaks poega.
Kalle Olli Sündinud 12. veebruaril 1967 Tallinnas. Hariduselt bioloog, Tartu Ülikool, MSc 1993, Ph.D. 1997, järeldoktorantuur 1998-2000 Woods Hole Oceanographic Institution, USA. Täpsem eriala on bioloogiline okeanograafia ja planktoloogia. Kalle on uurinud toiduahelaid, aineringet ja fütoplanktoni kooslusi Läänemeres ja mujal rannikumeredes. On osalenud enam kui poolel tosinal Arktika ekspeditsioonil Norra ja Rootsi uurimislaevadel, peamiselt Barentsi ja Grööni merel, aga ka kaugemal Põhja Jäämerel, Nanseni ja Amundseni nõos ja põhjapoolusel. Kalle on pikka aega töötanud Tartu Ülikoolis teaduri ja õppejõuna ning loodus- ja tehnoloogia teaduskonna teadus-, arendus ja kommunikatsiooni prodekaanina. Praegu juhib Kalle Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli. Nii eriala kui hobid on seotud veega. Hobideks on purjelaud, kajak, aerusurf. Abielus, neli last.
Enn Kaup Enn on sündinud 22. mail 1946 Võrnu külas Ida-Virumaal. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsikas ja saanud samas kandidaadikraadi ökoloogias. Olnud teadustööl Eesti Teaduste Akadeemia instituutides, aastast 1993 kuni tänaseni Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudis. Aastatel 1972-2012 tegi Enn väliuuringuid Antarktika järvedel, osales viies endise Nõukogude Liidu, kahes Austraalia ning ühes India ja ühes Tšiili Antarktika ekspeditsioonis. Peateemaks on olnud äärmuslikud keskkonnatingimused ja taimse planktoni toimetulek Antarktika järvedes, ka inimmõju mõnedele järvedele. Enn on uurinud ka Soome Lapimaa lähisarktilisi järvi ja osalenud mere-ekspeditsioonides Läänemerel. Sel moel ja reisidel Antarktikasse on merel möödunud üle kahe aasta. Tal on ligi sada teadus- ja kolmkümmend populaarteaduslikku artiklit peamiselt Antarktika teemadel. Ta on tutvustanud Antarktikat koolides, raamatukogudes ja meedias, korraldanud näitusi. Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija, avaldanud raamatuid Antarktikast. Enn on Eesti Polaarklubi, Saksa Polaaruurimise ühingu ja Austraalia Antarktika ekspeditsiooni klubi liige. Hobid on polaarajalugu, võõrkeeled ja murdmaasuusatamine. Abielus, tütre isa.
Priit Tisler Priit on sündinud 19. juulil 1965 Ida-Virumaal. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsikuna, Diploma cum laude 1990 ja M.Sc. 1994. Ph.Lic. ja Ph.D. teaduskraadid on ta kaitsnud meteoroloogias Helsingi Ülikoolis, vastavalt aastatel 2002 ja 2006. Priit on töötanud aastaid Soome Meteoroloogia Instituudis, alguses operatiivses ilmateenistuses, hiljem vanemteadurina. Samuti on ta töötanud õppejõuna Tartu Ülikoolis. Peamiste teaduslike huvide hulka on kuulunud numbrilised meetodid, pilvede füüsika ja polaarmeteoroloogia. Ta olnud mitmete nii Arktikas kui ka Antarktikas teadustööd teinud uurismirühmade eesotsas. Antarktikas on ta viibinud 6-l mitmekuulisel ekspeditsioonil, 2018-2019 polaarsuvel lausa Soome riikliku Antarktika ekspeditsiooni ja Aboa polaarjaama juhi ülesannetes. Abielus, kaks tütart.
Sulev Kuuse Sulev on sündinud 15. jaanuaril 1962 Tartus. Ta on õppinud bioloogiks (zooloogiks) Tartu Riiklikus Ülikoolis. Töö on teda viinud aga raku- ja molekulaarbioloogia valdkonda ning hetkel on ta Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vivaariumi juhataja. Sulev on lugenud loenguid alates lõpetamisest 1985. aastal Tartu Ülikoolis ja mõningaid kursusi ka Tallinna Tehnikaülikoolis nii raku-, arengu- kui molekulaarbioloogiast ja geneetikast mitmetes keeltes. Ta on õpetanud nii bakalaureuse kui ka magistritasemel. Sulev on mitmete kõrgkooliõpikute toimetaja, koostaja ja kaasautor. Tema peamine uurimisvaldkond on olnud transgeensed ehk geneetiliselt muundatud organismid. Sulev on «elukutseline» matkaja, kes käinud matkamas alates 1977. aastast nii kõrbetes kui tundras, nii mägedes kui metsades, nii suvel kui talvel. Kõige lähedasemad tingimused polaaraladele on olnud matkal Teravmägedele. Nelja tütre ja nelja lapselapse isa ning vanaisa.
Erki Tammiksaar Erki on sündinud 1. detsembril 1969 Vändras. Ta on hariduse saanud loodusgeograafia alal Tartu ülikoolis, kus kaitses doktorikraadi 2000. aastal. Praegu on ta Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli vanemteadur teadusajaloo alal. Erki on uurinud baltisaksa polaaruurijate töö tähtsust Maa nabamaade uurimisel 19. sajandil ning avaldanud sel teemal mitmeid uurimusi. Ta on põhjalikumalt tegelenud järgmiste polaartegelastega: Bellingshausen, Kotzebue, Wrangell, Lütke, Baer, Middendorff, Toll, Maydell. Erki hobideks on suvel kalapüük ja talvel ujumine. Abielus, kolm last.
David Vseviov David on sündinud 27. mail 1949. aastal. Ta on Eesti Kunstiakadeemia professor, filosoofiadoktor. Ligikaudu kakskümmend aastat iganädalaselt raadioeetris kõlanud saatesarja «Müstiline Venemaa» autor. Mitmete raamatute, arvukate teaduslike ning esseistlike artiklite autor. Ta on pälvinud Riigi Kultuuripreemia, Aadu Luukase missioonipreemia ning 2010. aastal tunnistatud Postimehe arvamusliidriks. 2016. aastal tunnistas Euroopa Parlament Davidi aasta inimeseks. Abielus, kolm last.
Rene Arikas Rene on sündinud 18. märtsil 1974 Arukülas. Ta on lõpetanud nii Tallinna Merekooli, Eesti Mereakadeemia, kui ka kaitsnud Tallinna Tehnikaülikoolis merendusvaldkonnas magistrikraadi. Alates 2015. aastast on ta Veeteede Ameti peadirektor. Rene Arikas on sõitnud neliteist aastat merd väga erinevat tüüpi laevadel, nendest neli viimast aastat sõitis ta kaptenina Põhjamerel naftaplatvorme teenindavatel alustel. Rene on juhina töötanud rahvusvahelises klassiühingus DNV ning laevade ehituse ja remondiga tegelevas kontsernis BLRT Grupp. Rene hobideks on purjetamine, ujumine, suusatamine, jalgrattasõit ning mudelism. Peres kasvavad tütar ja poeg.
Feliks Gornischeff Feliks Gornischeff on sündinud 10. veebruaril 1988 Tartus. Aastast 2013 on ta töötanud Meremuuseumis, kus uurib purjelaevanduse ajastut Eestis, baltisaksa maadeavastajate lugusid ning ka navigatsiooniinstrumentide kogu. Selle kõrvalt tegeleb Feliks doktoritöö kirjutamisega Tartu Ülikoolis, teemaks «Baltisaksa diplomaadid Vene Keisririigi teenistuses Napoleoni sõdade ajal». Hariduse on ta omandanud Inglismaa, Saksamaa ja Eesti ülikoolides. Praktiline meresõidukogemus puudub, kuid huvi mere ja kõige sellega seonduva vastu on suur. Feliks on aktiivse eluviisiga, proovinud erinevaid spordialasid, kuid kõige südamelähedasem on jalgrattasport. Vabal ajal meeldib ka lugeda, kinos käia, jalgpalli vaadata ja muusikat kuulata.
Leho Luigujõe Leho on sündinud 19. oktoobril 1963 Tartus. Varajane linnuhuvi sai alguse 1975. aastal, kui ta astus sisse Tartu Loodussõprade Maja uksest. Keskhariduse sai ta Tartu V Keskkooli loodusklassis, millele järgnes Tartu Ülikooli bioloogia ja geograafia teaduskond. Saanud kätte diplomi zooloogia erialal, asus ta tööle ornitoloogina, kellena ta töötab Eesti Maaülikoolis praeguse ajani. Suure osa tema tööst moodustab arktiliste veelindude rände uurimine. Sellega seoses koordineerib ta rahvusvahelisi veelindude lennuloendusi ning kesktalviseid veelinnuloendusi Eestis. Ta on ICES/OSPAR/HELCOM veelindude uurimisrühma liige ning esindab Eesti veelinde Euroopa Komisjoni juures. Peale veelindude on ta tegelenud ka radarornitoloogiaga, töötades neljal korral Egiptuses. Ta on Wetlands International’i rahvuslik koordinaator, koordineerides Eestis väikeluige, kirjuhaha ja rohunepiuuringuid. Linnukaitselise tegevuse raames on ta aktiivne Eesti Ornitoloogiaühingus, mille nõukogu liige ta on. Hobiks on lindude vaatlemine, mis on ta viinud paljudesse kaugetesse paikadesse erinevatel mandritel. Akadeemiliselt kuuluvuselt on ta Korp! Ugala taasasutajaliige. Leho on abielus ning tal on üks tütar ja kaks poega.
Markus Vetemaa On sündinud 5. oktoobril 1965. Lõpetas Tartu Ülikooli 1990 molekulaarbioloogi ja geneetikuna, peale seda töötanud ihtüoloogina. Alates 2008 Eesti Mereinstituudi kalanduse ja kalabioloogia osakonna juhataja ning alates 2018 Eesti Mereinstituudi direktor. Kokkupuude merega seega peaaegu igapäevane, samas puudutab see vaid rannikualasid. Kaugpurjetamisega ei ole seni tegelenud. Peamisteks hobideks ornitoloogia – kuna registrijärgne elukoht Vilsandi saarel, siis linde maja ümber jätkub – ning kirjandus, avaldanud kolm romaani. Abielus, kaks poega.
Tagasi üles
Back