Tallinn 800: kas Tallinna muinassadam asus tõesti Toompea külje all?

Vaade Tallinna Sadama Vanasadamale.

FOTO: Tallinna Sadam/ CC BY-SA 3.0 / Wikipedia

Tallinna algse sadamakoha otsimisel võib uusi vastusi tulla hoopis Toompeast ja Vanalinnast küllaltki kaugelt, ajalooliste eeslinnade alalt, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Tallinna südalinnas jalutades on keeruline aduda, milline võis maastik välja näha linna tekkimise ajal. Süüdi on selles nii loodusolud kui ka inimene: maapinnakerke tõttu asub tänane rannajoon kaugel toonasest ning ulatuslike mullatöödega on mõnes piirkonnas kõrgendikke madalamaks kaevatud, teisal tühemikke täidetud. Nii võib praegu muinasaja lõpu olulistest maastikuelementidest selgelt tajuda vaid Toompea paekõrgendikku ja sellega seotud Tõnismäge. Kahtlemata oli see kooslus 13. sajandi alguses mõjus maamärk nii merelt vaadates kui ka maa poolt lähenedes. Seevastu kõik muu on aastasadade vältel märkimisväärselt tasandunud, eriti viimase pooleteise sajandiga, mil väikesest provintsipealinnast kujunes suurte tööstusettevõtete ja ulatuslike eeslinnadega keskus.

Põhjalikult muutunud maastik on ilmselt ka üks asjaolusid, mis on aegade jooksul viinud paljusid uurijaid linnaeelse asustuspildi taastamisel kui mitte eksiteele, siis vähemalt segadusse. Suur osa sellest johtubki maastikul domineerivast Toompeast.

Väide, et Toompea oligi põhjus, miks asustus muinasajal Tallinna alla koondus, on vana. Alates 1930. aastatest juurdunud mõte tugineb ühest küljest Toompea muinaseestlaste linnuse mainimisele Henriku Liivimaa kroonikas ning teiselt poolt kaudsetele tõendeile, mille järgi võis kõrgendiku jalamil Oleviste kiriku naabruses asuda rahvusvaheline kauplemiskoht.[i] Arheoloogias sõnastas selle hüpoteesi lõplikult arheoloog Artur Vassar 1939. aastal, pakkudes välja, et pärast varasema olulise keskuse hääbumist Pirita jõe suudmealal Irus koondus piirkonna asustuse kese 11.–12. sajandil Tallinna lahe lõunakaldale, sest siia rajati uus maakondlik linnus. Põhjendus oli sarnaselt ajaloolaste omale suures osas tuletuslik, kuid nüüdseks on linnus teatud mööndustega leidnud ka arheoloogilist kinnitust.

Sõjajärgsetel aastakümnetel intensiivistunud Tallinna varaajaloo uurimine lähtus suuresti varasemast teesist, et linnaeelne ning kaugkaubandusele keskendunud asustus paiknes Toompea nõlva all tänase vanalinna territooriumil. Sealjuures on huvitav, et hoolimata 1950. aastatel alanud geoloogia rakendamisest muinasaja loodusolude täpsustamiseks, jäid mitmed toonase asustuse seisukohast olulised sõlmküsimused kuni viimase ajani väärilise tähelepanuta.

Üks sellistest kesksetest probleemidest on muinasaja kauplejaile sobiva randumispaiga või sadama asukoht. Seda küsimust küll käsitleti, kuid laevade maabumispaiga põhjendused tuginesid eelkõige vaatel Toompealt mere poole, mitte vastupidi. Arutluskäik toetus peaasjalikult vanalinna tänavavõrgu analüüsile – eeldusel, et see ulatub oma põhiosas tagasi linna asutamisele eelnenud ajajärku. Nii toodi vanalinna põhitänavate mõttelisel pikendamisel välja kaks võimalikku muinassadama asukohta: kas Pika tänava esisel alal või tänase Kalevi ujula piirkonnas, kuhu suubusid klindilt alla laskuvad Vene, Pühavaimu ja Olevimäe tänav.

Teoreetiliselt sobivad mõlemad kohad suurele osale muinasaja lõpu laevatüüpidest, mis ei vajanud eraldi kaisüsteemi ning mida oli suhteliselt hõlpus kaldale tõmmata. Võimalik, et tõepoolest tirisid muinasaja kaugkauplejad oma madala süvisega laevad rannale hilisema linnamüüri esisel alal.

Kuid samas olid 12. sajandi teine pool ja 13. sajandi algus periood, kui Läänemere äärsetes maades hakati ehitama suurema tonnaažiga kaubalaevu, mis omakorda eeldasid randumiseks spetsiaalsete kaldakonstruktsioonide olemasolu. Lisaks tuleb arvestada, et tormituultele valla mererand ning vanalinna ala suhteliselt kasinad veevõtu-võimalused, tegid peatumise pigem tülikaks, kui et meelitasid ida-lääne kaubateel kulgevaid aluseid siin randuma. Sestap peab sobiva koha otsimisel Toompea naabrusest kaugemale vaatama.

Selline koht on Tallinna südalinnas olemas, kuid tänases linnapildis vaevu hoomatav. Jalutades Rävala puiesteel Radissoni hotelli ja SEB-panga peahoone vahelisel lõigul, võib tajuda kerget maastikumuutust: Kivisilla tänava joonel on maapind nähtavalt madalamal kui tänavast läände ja itta jääval alal, kujutades endast kunagi Härjapea jõe suudmes asunud abaja kauget heiastust.

Üllataval kombel ei pälvinud Ülemiste järvest alguse saanud Härjapea jõgi muinasaja lõpu asustuse uurimise seisukohast pikka aega suuremat tähelepanu. Ilmselt leiti, et see jäi Muinas-Tallinna võimalikust keskusest liiga kaugele, ehkki abaja sadamaks sobivale asendile olid geoloogid viidanud juba 1970. aastate alguses.[ii] Siiski ei saavutanud see oletus laiemat kõlapinda, kuigi kerkis järgnevatel aastakümnetel aeg-ajalt esile.

Varem pigem teoreetiliseks võimaluseks peetud sadama- või randumiskoht Härjapea jõe suudmes on tänu 1990. aastatel hoogu saanud Tallinna eeslinnade arheoloogilisele uurimisele muutunud üha tõsisemalt võetavaks seisukohaks.[iii] Tartu maantee, Rävala puiestee ja Maakri tänava piirkonnas toimunud suured päästekaevamised on mitmel korral toonud päevavalgele muinasaja lõpu asustuse jälgi: ennekõike Kivisilla tänava idaküljelt, st kunagise jõe idakaldalt, kuid pisut ka teiselt poolt. Seda toetab ka viimase kümmekonna ja enama aasta arheoloogiline uurimistöö Pärnu maantee, Roosikrantsi ja Tatari tänava ümbruskonnas. Sealse ala uurimine näitab, et vanalinna asemel tuleb Tallinna muinasaja lõpu asustust otsida pigem Tõnismäe lõuna- ja kaguküljelt, mis võis tänase Sakala tänava suunal olla ühendatud Härjapea jõe suudmega.

Muinasaja lõpu leide Härjapea jõe suudmealalt. Vasakul on SEB-panga peahoone aluselt alalt kogutud käsitsikeraamika, paremal Tartu mnt 1 leitud kaaluviht

FOTO: TLÜ arheoloogia teaduskogu, AI 6169; AI 7032: 1359/1; foto: Jaana Ratas

Kivisilla eeslinnast kogutud muinasaja lõpu kultuurmaastiku jälgede ning sellega seotud leidude hulk ei ole väga suur. See sisaldab natuke käsitsikeraamikat, oletamisi samaaegset jahvekivi, aga ka vähemalt ühte tüüpilist kaupmehevarustuse juurde kuulunud eset: kaalukomplektist pärit kaaluvihti. Mõistagi jääb peotäiest kohaliku keraamika kildudest ning ainsast importasjast väheks, et nende abil kunagisse jõesuudmesse suurejoonelist muinasaegset kaubitsemiskohta ehitada. Ent vahest näitab ülaltoodu, et vahel võib drastiliselt muutunud maastik mõjutada meie ettekujutust omaaegsest asustusest.

Tallinna suure tähtpäeva puhul ilmub kogu 2019. aasta jooksul iga nädal teadusportaalis Heureka arheoloogi ja TLÜ vanemteaduri Erki Russowi lugude sari, milles ta tutvustab pealinna põnevamaid arheoloogilisi leide.

 

[i] Kokkuvõtlikult nt Arnold Süvalep, Muinas-Tallinn ja eestlaste väliskaubandus enne iseseisvuse kaotamist. – Vana Tallinn, III. Tallinn 1938, 48–60.

[ii] Nt Sulev Künnapuu, Meri vanalinna müüride all. – Horisont, 3, 1970, 57–58.

[iii] Kokkuvõetult nt Jaan Tamm, Tallinna veestikust ja muinasaja lõpu sadamakohtadest. – Valter Lang, Ülle Tamla (toim.), Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Muinasaja Teadus, 13. Tallinn-Tartu 2003, 311–324.

Populaarne

Tagasi üles