• Tuleviku ajaloolased hakkavad rääkima ajast enne ja pärast koroonakriisi
  • Paistab, et Aasia riikide moodi kriisi ohjeldamist Euroopa ei suuda
  • Kriis sunnib kõiki ühiskondi kriitiliselt peeglisse vaatama

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et enamik maailma riike ei ole osanud viiruseohuga silmitsi seista ning et kevadega see pandeemia üha levib. Juba praegune rahvatervise kriis on suurem kui miski, mida mitu põlvkonda näinud. Läbi saab see igal juhul, kuid selle mõjud saavad olema sellised, et pandeemiaeelse normaalsuse taastumisele ei tasu lootma jääda.

Meditsiiniajaloolane Charles Rosenberg on võrrelnud epideemiate levikut sotsiaalse draamaga kolmes vaatuses. Esimene vaatus annab vaid õrnalt aimu, et midagi on tulemas ja tegelased – riigijuhid, poliitikud, ettevõtted ja tavainimesed – hoiduvad sellele liigselt reageerimast, kuna esmapilgul näib, et pigem tuleb kaitsta majandust ja muid omahuvisid. Esimene vaatus lõppeb haigestumiste ja surmade järsu eskaleerumisega.

Teise vaatuse avapauk on äratundmine, mille käigus avalikkus reageerib, nõutakse selgitust ja otsitakse viise, kuidas tekkinud määramatuses orienteeruda.

Kolmandas vaatuses otsustavad tegelased, kuidas reageerida ja moel või teisel jõuab kogu lugu lahenduseni. Sõltuvalt sellest, kuidas avalikkus reageerib, võib kolmas vaatus olla pea sama laastava mõjuga kui haigus ise, kuna muu hulgas sunnib see ühiskonda otsustama, et mis on oluline ja vaatama otsa enda sisepingetele. Lõpplahendus ei ole aga kunagi uhke lõpupauk, vaid pigem vaikne ägin.

Milline vaatus meil praegu käib?

Intensiivravi palat Itaalias Brescias.

FOTO: Venezia/Fotogramma/Ropi/ZUMAPRESS.com/Scanpix

 

Tänaseks paistab, et maailm tervikuna on jõudmas koroonakriisile reageerimises kusagile teise vaatuse keskpaika. Mõned riigid on küll selgelt teistest ees – Hiinast tulevate teadete kohaselt seal tänaseks uusi riigisiseseid haigestumisi ei ole ning paistab, et nad võivad ehk olla juba kolmanda vaatuse lävel. Euroopat laastab praegu aga täielik teine vaatus: Itaalia ägab täiesti kokku kukkuva tervishoiusüsteemi käes ning artikli kirjutamise hetkel lisandub üks surnu iga kahe ja poole minuti tagant, Hispaania on just sinnamaale jõudnud.

Eesti oli hetkel olevat olemasolevate (ja selgelt ebapiisavate) andmete põhjal nädal aega tagasi umbes sealmaal, kus Itaalia kuu aega tagasi.

Eesti oli hetkel olevat olemasolevate (ja selgelt ebapiisavate) andmete põhjal nädal aega tagasi umbes sealmaal, kus Itaalia kuu aega tagasi. Ameerika Ühendriikide reaktsioon on praeguseks veel ebaselge ja testidest saadav andmestik tervishoiusüsteemi iseärasuste tõttu raskesti analüüsitav, kuid intensiivsem testimine näitab siiski, et ka seal on (teadaolevate) juhtumite arv selgelt tõusuteel. Maailma riigid on asunud agressiivselt piire sulgema, Eesti nende seas.

Keskne küsimus, millele kõik riigid teise vaatuse keskpaigas vastama peavad on, kuidas reageerida, ning juba praegu on välja joonistumas erinevaid lähenemisi. Hiina, kust viirus alguse sai, pani elanikud ja ühiskonna teatavasti väga kiiresti ja otsustavalt täielikku karantiini, sulges vajaduse korral väevõimuga inimesed kodudesse ja testis igaüht, kes vähimaidki sümptomeid näitas, et neid siis ülejäänud populatsioonist eraldada. Lisaks rakendati ka mujal maailmas seninägematuid meetmeid, mis võiks paljude jaoks olla täielik inimõiguste rikkumine.

Veebruari lõpus suletud Wuhani ülevaatemissioonil käinud Maailma Terviseorganisatsiooni teadlased kirjeldasid seal kasutusele võetud meetmeid kui edukaid, kuid tõdesid siiski, et Euroopas või mujal vabas maailmas ei oleks selline range karantiin võimalik.

Huoshenshani ajutine haigla Wuhanis kujunes üheks Hiina kiire ja otsustava reageerimise sümboliks.

FOTO: /AP/Scanpix

Ometigi paistab praegu, et koroonaviirushaiguse, sellega kaasneva suremuse ja kõrvalmõjude takistamiseks võibki minna vaja karme meetodeid. Viiruse levik tuleb maha suruda ning seda on asunud soovitama ka maailma juhtivad teadusasutused. Jätkuvalt on aga õhus küsimus, kui karmid need mahasurumise meetmed olema peaksid ja kui kauaks normaalne elutegevus seiskuma peab. Praegu paistab, et normaalsus ei taastu veel niipea ning tõenäoselt saabub mingisugunegi taastumine alles esimese toimiva vaktsiiniga, mida praegu paljudes maailma teaduslaborites tormikiirusel arendatakse.

Enamiku maailma riikide jaoks on epideemiale reageerimise protsess käinud suuresti Rosenbergi kirjeldatud esimese vaatuse vaimus ning ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tunnistas hiljuti ausalt, et esialgne reaktsioon oli liig aeglane: «Usun, et me kõik alahindasime alguses koroonaviirust. Vahepeal on aga saanud selgeks, et see haigus kimbutab meid veel kaua,» ütles ta intervjuus Bild-Zeitungile.

Ühel hetkel on aga aru saadud, et tegu on rahvatervise ohuga, mille sarnast ei ole vähemasti läänemaailm juba mitme põlvkonna jooksul näinud ning sellest arusaamise hetkest alates on ka asutud tööle, et pandeemia maha suruda. Seetõttu mõjus ka karjuva erandina Ühendkuningriigi otsus levikut mitte otseselt piirata, vaid minna pigem selle kahjude leevendamise teed. Mõte oli pealiskaudselt lihtne – kuna viirus suuremale osale inimkonnast surma ei põhjusta, tuleks ennekõike kaitsta riskirühma kuuluvaid inimesi, seniks kuni ülejäänud selle läbi põevad ja immuunsuse saavutavad. Ühel hetkel tekib sellise stsenaariumi kohaselt nn karjaimmuunsus ning viirus ei saa enam ühiskonnas levida. Hinnanguliselt peaks selleks haiguse läbi põdema suurusjärgus 60–70 protsenti populatsioonist.

Tedros Adhanom Ghebreyesus.

FOTO: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

Ometigi kutsus selline reaktsioon esile tõsise paha-  meeletormi. Epidemioloog William Hanage kirjutas The Guardianis, et pidas valitsuse plaani satiiriks. Samuti mõistis selle hukka Maailma Terviseorganisatsioon, kes reeglina oma olulisemate rahastajate pihta kriitikanooli ei pillu. Küll aga oli organisatsiooni juht Tedros Adhanom Ghebreyesus seekord Ühendkuningriigi vastu karmisõnaline.

«Idee, et riigid peaksid minema üle viiruse leviku piiramiselt mõjude leevendamisele on vale ja ohtlik. Viirusega ei saa võidelda, kui me ei tea, kus ta on. See tähendab, et tuleb seirata seda, kus viirus asub. Tuleb testida ja ravida iga teadaolevat juhtumit ja murda niimoodi selle levimise ahel,» lajatas Ghebreyesus.

Maha suruda või leevendada?

Sama tulemuseni jõudis õigupoolest ka briti valitsust nõustanud maineka Imperial College Londoni põhjalik uuring. Väga laialt ja väga robustselt väljendatuna on riikidel haigusele vastu seismiseks kaks üldisemat strateegiat – selle kahjude leevendamine või siis leviku mahasurumine. Esimene on sisuliselt see, mida Briti valitsus esialgu välja pakkus, mahasurumine tähendab aga, et võetakse kasutusele kõik võimalikud meetmed, et viia ühelt haigestunult nakatumine nii väikeseks kui võimalik.

Londoni Imperial College’i teadlased eesotsas epidemioloog Neil Fergusoniga analüüsisidki seda, mis kummagi stsenaariumiga kaasneks. Vaadati küll potentsiaalseid mõjusid Ühendkuningriigile ja USA-le, kuid siiski on tehtud modelleerimise tulemused kainestavad:

«Leidsime, et optimaalsed leevendusmeetmed (kombinatsioon kahtlaste juhtumite kodusest isolatsioonist, nendega koos elavate inimeste kodune karantiin, vanemate ja enim ohustatud inimeste sotsiaalne eraldamine) võivad vähendada tervishoiusüsteemile tekkivat survet 2/3 võrra ja surmade arvu võrreldes üldse mitte reageerimisega poole võrra. Samas kaasneks sellega siiski epideemia, mis tooks kaasa sadu tuhandeid surmajuhtumeid ja tervishoiusüsteemi (eriti intensiivraviosakondade) mitmekordse ülekoormuse. Selline lähenemine on soovitav riikidele, kes suudavad seda saavutada.»

Lisaks haiglate ülekoormusele on leevendamisega ka see probleem, et see ei pruugi lihtsalt töötada, kuna viiruse levides muteerub see pidevalt ja kord ühe viirusetüve vastu saavutatud immuunsus ei pruugi hiljem enam aidata.

Mahasurumise strateegia tähendaks aga sisuliselt kogu elanikkonna karantiini sundimist ning sellega viiruse leviku takistamist.

«Mahasurumise oluline väljakutse on see, et selline sekkumine peaks püsima nii kaua, kuni vaktsiin kättesaadavaks muutub (potentsiaalselt 18 kuud või kauemgi), kuna piirangute leevendamisel tuleb haigus kohe tagasi,» kirjutavad teadlased.

See uuring oli ka põhjus, miks Ühendkuningriik lõpuks kurssi muutis. Kui aga näiteks Hiina poleks kiiresti ja otsustavalt uuringus välja toodud karantiini ja viiruse leviku mahasurumise meetmeid kehtestanud, oleks epideemia Euroopas praeguseks juba palju raskem. Samas tähendab see, et eriolukord võib jääda kehtima oluliselt kauemaks, kui otsustajad algselt arvata oskasid. Seejuures on oluline pidada silmas, kas väidetavalt haiguse selgroo murdnud Hiinas tekib piirangute leevendamisega uusi puhanguid, sest teistest riikidest saabuvad inimesed toovad viiruse uuesti sisse.

Testida, testida ja veel kord testida (?)

Praeguseks on teada, et vaevumärgatavate sümptomitega haigestunud on mänginud haiguse levikus kõige olulisemat rolli. Seni kõige ammendavam uuring sel teemal avaldati esmaspäeval teadusajakirjas Science ning selles tõdeti Hiina andmetele tuginedes, et enne rangete liikumiskeeldude kehtestamist ja eriolukorra väljakuulutamist oli selgelt testidega tuvastatud vaid 14 protsenti kõigist nakatunutest ning ülejäänud 86 protsenti liikusid kogukonnas ning levitasid teadmatult haigust edasi. Dokumenteerimata juhtumid olid teadlaste mudelitele tuginedes küll 52 protsenti vähem nakkavad, kuid moodustasid samas kõigist nakatumistest kaks kolmandikku.

Seetõttu ongi ulatuslik testimine vajalik. 16. märtsil rõhutas ka WHO juht Ghebreyesus: «Kõige efektiivsem viis nakatumist vältida ja elusid päästa on murda nende levimisahelad. Selle saavutamiseks tuleb ennekõike testida ja isoleerida. Pimesi tuld ei kustuta ja kui me ei tea, kes on nakatunud, ei saa me ka seda pandeemiat peatada,» kuulutas Ghebreyesus Genfis toimunud pressikonverentsil.

Prioriteet peaks olema uute nakatamiste vähendamine nii palju kui võimalik ja selleks on oluline testida, testida ja veel kord testida.

Rahvusvahelist kogemust vaadates on keeruline testimise olulisust alahinnata. Wuhani epideemiaga võitlemise edukust analüüsinud Harvardi Ülikooli biostatistika professor Xihong Lin tõi selle oma möödunud reedel Broadi Instituudi veebiseminaris tehtud ettekandes välja kui keskse tähtsusega meetme, milleta on kõik teised teadmispõhised ja suunatud meetmed ebatõhusad.

«Prioriteet peaks olema uute nakatamiste vähendamine nii palju kui võimalik ja selleks on oluline testida, testida ja veel kord testida. Vaid varane avastamine ja diagnoos ning ravi aitavad kõige raskemaid juhtumeid ära hoida,» rõhutas Lin.

Eestis on kõigi nakatumise kahtlusega inimeste testimise olulisust rõhutanud juhtiv viroloog Andres Merits, arstiteadlane Eero Vasar, füüsik Jaan Kalda ja paljud teised.

Eero Vasar

FOTO: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

«Tuleb kasutada kõiki vahendeid, nagu testimist. Ilma testideta ei ole mingit ülevaadet situatsioonist,» tõdes Postimehe ja Eesti Teaduste Akadeemia nõukojas osalenud akadeemik Eero Vasar neljapäeva hommikul.

«Kui inimene isoleerida kohe, kui sümptomid tekivad, siis saaksime kohe ka testi teha ja oleks teada, kas ta võib näiteks poodi minna. Kui testi ei ole, siis võib ju mõelda, et okei ma olen eriti ettevaatlik ja käin ikkagi ära, aga teiste nakatamise oht on ikkagi suurem ja niimoodi me viiruse levimist ei takista,» selgitas ka Jaan Kalda Postimehele antud kommentaaris.

Kuigi Eesti oli siinse epideemia alguses üks rahvaarvu kohta enim testivatest riikidest, on see osakaal tänaseks siiski langenud ja teste tehakse vaid riskirühma kuuluvatele inimestele ja tervishoiutöötajatele. Tõenäoselt on selle põhjus see, et teste lihtsalt pole.

Ometigi oleks testide tegemine epidemioloogiliselt ja ka majanduslikult otstarbekam kui nende pealt säästmine.

«Kui võtta aluseks, et testi tegemine erafirmas maksab praegu 80 eurot, siis võime eeldada, et riik saaks ühe testi tehtud oluliselt väiksema omahinnaga. Oletame näiteks, et riigi jaoks oleks omahind suurusjärgus 50 eurot. Sellisel juhul maksaks kogu Eesti testimine 50 miljonit eurot, mis võib küll kõlada suure summana, aga ometigi tuli valitsus hiljuti välja arvutusega, et plaanitavad toetused töötutele hakkavad olema juba 100 miljonit eurot kuus. Ja see on veel ainult töötajatele minevad kulutused. Kui arvestada siia veel sisse ka tööandjad ja võimalus, et kriis kestab kokku näiteks kuus kuud ja peame selle numbri veel kuuega korrutama, siis ei tundu see 50 miljonit mulle üldsegi suur summa,» kommenteeris testide tegemise kuluefektiivsust Postimehele finantsist ja majandusteadlane Robert Kitt.

Koroonaviiruse drive-in-testimine Tartus Annelinna spordimaja juures.

FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Reedel teatas terviseamet, et puudu on isikukaitsevahenditest. Samasuguses kitsikuses paisatavad olevat teisedki Euroopa riigid, mistõttu osaleb ka Eesti Euroopa Liidu maskide ja testide ühishankes.

Me ei saa seda haigust enam maailmast täielikult eemaldada. Kui keegi seda väidab, siis ei mõista ta pandeemiaid.

Üldine testide mittetegemise põhjus paistab olevat üleeuroopaline viirusetestide nappus, kirjutas Postimees laupäeval. Samamoodi on testidest puudu Ameerika Ühendriikides, kolmandast maailmast rääkimatagi. Selle tulemusel on riikide esindajad hakanud vaidlema Maailma Terviseorganisatsiooni testimise soovitustega.

«Me ei mõista WHO testimisjuhiseid. Me ei saa seda haigust enam maailmast täielikult eemaldada. Kui keegi seda väidab, siis ei mõista ta pandeemiaid,» kritiseeris näiteks Soome tervisejulgeoleku eest vastutav Mika Salminen ajalehele Helsingin Sanomat. Tema sõnul peaksid haiged kodus olema ja testimisest neile kasu pole. Sama loogika järgi käituvad Eestis ka sotsiaalministeerium ja terviseamet, kuigi nii konkreetset kriitikat WHO aadressil ei ole siin veel kõlanud.

Eurooplastele tuuakse eeskujuks Lõuna-Koread, mis suudab testida 15 000 inimest päevas. Ajalehe EUObserver kohaselt ei küündi aga enamiku Euroopa maade ressursid sellele tasemele. Näiteks Prantsusmaa suudab teha 2500 testi päevas, Ühendkuningriik 4000 ja Poola 1500. Parim on Saksamaa 12 000 testiga päevas.

Kui oleksime valmis, siis ei oleks kriisi

Näib, et praeguse seisuga ei ole maailma tabanud kriisiks valmis ükski riik, kuna tegu on millegagi, mida mõtleja Nassim Nicholas Taleb* on tituleerinud nn musta luige sündmuseks – äärmiselt ebatõenäolisena tundunud murrang, millel on ometigi tohutu suur mõju. Teised aga on välja toonud, et pigem on tegemist isegi nn halli ninasarvikuga – sündmusega, mille eest on aastaid hoiatatud, mille stsenaariume on läbi mängitud ja jõutud järelduseni, et ettevalmistus pole piisav, kuid ometigi pole midagi tehtud. Nimelt on WHO ja teadusnõustajad suurriike korduvalt hoiatanud, et epideemiavalmidus ei ole piisav. Ilmselgelt ei ole hoiatustele õigel ajal reageeritud.

Igal juhul ei ole pandeemiaks lõpuni valmis olnud tervishoiusüsteemid ja seadusandlus meil ega mujal. Nii nagu ei ole isikukaitsevahendeid ja muudki, ei ole saadud käima ka riigisisest koostööd mitmesuguste erialade teadlastega. Tõsi, viroloogid ja terviseteadlased on loomulikult töösse kaasatud, kuid nii dramaatiliselt ja laiaulatuslikult ühiskonda halvava epideemia kontrollimiseks ja kahjude minimeerimiseks on valmis panustama ka paljude teiste erialade eksperdid. Nagu kirjutas Eesti Päevaleht 17. märtsil, ei ole valitsus olnud võimeline ise andmeid adekvaatselt kasutama ega ka kaasama ülikoolides ja erafirmades olevat kompetentsi.

Kohati on selle põhjuseks juriidilised võserikud, nagu näiteks tõsiasi, et inimeste liikuvuse analüüsimiseks vajalik mobiilpositsioneerimine ei ole võimalik, kuna uued rangemad andmekaitse seadused seda lihtsalt ei võimalda, kuigi veel aasta tagasi, kui kriisist polnud veel lõhnagi, oli see veel tavapärane.

Nagu kirjutab juhtkirjas tippteadusajakiri Nature, on teadusuuringuteks vajalike andmete avaldamine praegu kriitilise tähtsusega. Praegu on suurem osa teadusasutustest ja –ajakirjadest teinud olulisi samme kogu koroonaviirusesse puutuva informatsiooni avalikult kättesaadavaks tegemiseks.

«Viiruse leviku jälgimiseks ja selle võimalikuks takistamiseks on vaja andmeid alates selle genoomijärjestusest kuni epidemioloogiliste uuringuteni. Valitsuste heaks töötavad või neid nõustavad teadusjuhid peaksid sama tegema. Avatud ja jagatud teadus on parem teadus, kuna seda saab suurem grupp eksperte kontrollida. Mis puudutab teadusnõu, mille põhjal valitsusi nõustatakse, ei tehta seda kahjuks piisavalt. […] Valitsused peavad hakkama ajaga kaasas käima ja avatud teaduse omaks võtma,» seisab juhtkirjas.

Andmete puudumise tagajärjel ei tea me Eestis näiteks seda, kuidas inimesed liiguvad – see on aga haiguse leviku mõistmiseks ülioluline. Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor akadeemik Tiit Tammaru toob välja, et on tekkinud märke, nagu hakkaksid inimesed viiruse hirmus Tallinnast maakohtadesse ümber asuma. Soomes on mobiilpositsioneerimise andmed just sellist liikumist näidanud.

Rahvastikugeograaf Tiit Tammaru.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

«Tiheasulates on nakatunuid kõige rohkem ja nüüd tekib täiesti reaalne risk, et viirus hakkab sealt nüüd üle riigi edasi kanduma. Me ei saa lubada, et inimesed hakkaksid viirust kandma kohtadesse, kus seda enne ei olnud,» tõdes Tammaru.

Reeglina on takistuseks isikukandmete kaitse, kuid eriolukorra seadus peaks võimaldama ka siin erandeid teha, et võimaldada kasvõi minimaalset kahjude ära hoidmist.

Tõsi, ilma testimise andmeteta on ka vähe, mida teadlased modelleerida saaksid, kuid praegu ei saa teadlased jooksvalt ka terviseandmeid ega muud. Reeglina on takistus isikukandmete kaitse, kuid eriolukorra seadus peaks võimaldama ka siin erandeid teha, et võimaldada kasvõi minimaalset kahjude ära hoidmist. Praegu on ka grupp teadlasi – bioinformaatikuid, füüsikuid, inimgeograafe ja teisi – esitanud sotsiaalminister Tanel Kiigele palve eriolukorra raames andmed hõlpsamini ligipääsetavaks teha, et võimaldada nende analüüsi. Ideaalis tahaksid teadlased nende andmete põhjal anda riigile teadmist, kuidas targemini tegutseda.

Jaan Kalda

FOTO: Wikimedia Commons

«Hetkel saaksime eeskätt anda nõu, et kui kuluefektiivsed ühed või teised viiruse allasurumise meetodid on. Kui olemasolevagi statistika kätte saaksime, siis peaks olema võimalik luua ligikaudne mudel meie elanikkonna paiknemisest ja võimalikest inimestevahelistest ühendustest. Näiteks on üsna tõenäoline, et oma kodus nakatab haige kõiki pere liikmeid, koolis vähemaid, aga siiski paljusid. Kui koolid kinni panna, siis kaob see levikukanal ära. Nii saaksimegi erinevaid levikuviise vaadata ja põhimõtteliselt panna igale meetmele hinnalipiku juurde. Praegu pandi näiteks saared kinni – palju see maksma läheb ja kui palju me sellega haiguse levikut vähendaksime? Saaksime selliseid asju läbi mängida ja anda siis poliitikutele vastavat sisendit,» selgitas üks allakirjutanutest, Tallinna Tehnikaülikooli füüsikaprofessor Jaan Kalda seda, kuidas modelleerimine võiks aidata viiruse kahjusid leevendada.

Praeguse seisuga ei ole riigiametid seda võimaldanud ja näib, et selline samm oleks kõigile asjaosalistele midagi uut, milleks ei olda lihtsalt valmis. Samas kui selliseks olukorraks kõik valmis oleks, ei saaks seda ka päris kriisiks nimetada.

Ametkondade suletus ei ole aga mingitki pidi vaid Eestile ainuomane ning paljude riikide juhid on saanud kriitikanoolte osaliseks, kuna ei ole suutnud oma kriisile reageerimist piisavalt põhjendada. Otsuste langetamine koondub pea kõikjal käputäie kinniste uste taga tegutsevate poliitikute õlule.

Maailma riigid vastavad viiruse väljakutsele meetmetega, mida on varem kasutatud vaid sõjaolukorras.

Nagu kirjutab Nature oma juhtkirjas, vastavad maailma riigid viiruse väljakutsele meetmetega, mida on varem kasutatud vaid sõjaolukorras – piire suletakse, kehtestatakse karantiine ja suletakse kõiki võimalikke avalikke asutusi.

Lääneriikide, ennekõike küll Ühendkuningriigi ja USA valitsusi on kritiseerinud ka WHO juht Ghebreyesus: «Ministrid ja nende teadusnõustajad on valinud Teisest maailmasõjast pärineva käitumisviisi, kus otsuseid langetavad võrdlemisi väikesed inimhulgad ja avaldavad selle koha siis hiljem dokumente ja teateid, annavad intervjuusid või kirjutavad artikleid.»

Tähtis on võita aega

Kogu pandeemia arenemise juures ei saa üle ega ümber ajafaktorist. Nagu tõdes Hiina reisipiirangute mõju uurinud Florida Ülikooli biostatstika professor Ira Longini Jr, on igasugune viiruse leviku edasilükkamine oluline ajavõit, mis võimaldab saavutada laialdaselt hädavajalikuks peetavat nn haigestumise kõvera lamestamist.

«Reisitõkete uuringu peamine leid on, et leviku aeglustamisega võidame aega. See on oluline, kuna praegu on kliinilised uuringud mitmel pool maailmas jõudnud testimises kolmandasse faasi ning järgmisena tuleb juba hulk viirusevastaseid ravimeid ja [antikehade võimendamisel põhinevaid lahendusi]. Seetõttu arvan, et on väga oluline võita aega, et saaksime hakata raskeid juhtumeid juba ka päriselt ravima. Selleks on aga kõige tähtsam see, et suudame leviku kontrolli alla saada,» ütles Longini.

Hiinas pöörati Wuhani ametikooli ühiselamu kiiresti karantiinikeskuseks, kus vähimagi kahtlusega patsiendid 14-päevasesse kontrollitud karantiini pandi.

FOTO: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix

Samas kirjutab näiteks Nature, et piiride kinni panemisel võib olla ka hoopis viiruse kahjusid võimendavaid tagajärgi ning poliitilisel tasemel peaks olema kõigi huvides tagada rahvusvahelise koostöö toimimine.

Tõenäoselt paneb haiguse levikule ammendava lõpu siiski alles vaktsiini väljatöötamine, milleni kulub hetkel kõige optimistlikumate stsenaariumite kohaselt vähemalt aasta, tõenäosem on selle turule jõudmine aga alles 18 kuu pärast.

Nii Longini kui ka teised 16. märtsil ajakirjanikega kõnelenud Ameerika teadlased tõdesid, et tõenäoselt paneb haiguse levikule ammendava lõpu siiski alles vaktsiini väljatöötamine, milleni kulub hetkel kõige optimistlikumate stsenaariumite kohaselt vähemalt aasta, tõenäosem on selle turule jõudmine aga alles 18 kuu pärast. Esimesed inimkatsed võimaliku vaktsiiniga tehti Ameerika Ühendriikides juba 16. märtsil ning ka Euroopa on andnud arendustööle arvestatava rahasüsti. WHO-le on tänaseks esitatud hinnangutaotlusi kokku 20 vaktsiinikandidaadi ja 40 diagnostilise uue testi kohta. Esimeste vaktsiinide puhul oli märkimisväärne, et jäeti vahele tavapärased loomkatsete etapid.

Kuniks vaktsiini ei ole, loodetakse leida leevendust juba olemasolevatest ravimitest, mis võiksid mõjuda ka SARS-Cov2 vastu. Teiste seas on selliste ravimite otsingutele asunud ka Eesti teadlased. Nende puhul on juba kogu arendustöö ära tehtud, samuti on paigas tootmisprotsessid. Küll aga vajavad ka need enne kasutusse võtmist kliinilisi uuringuid.

Ameerika Keemiaseltsi eriraporti kohaselt on SARS-CoV2 ravi potentsiaali 12 olemasoleval ravimil, millest suuremal osal on varem näidatud olevat mõju SARSi ja MERSi vastu.

Marseilles' teadusinstituudi töötajad näitavad hüdroksüklorokviini sisaldava Nivakiini ja klorokviini sisaldava plakveniili tablette.

FOTO: GERARD JULIEN/AFP/Scanpix

Ühed enim tähelepanu pälvinud ühenudd on muidu malaaria raviks pruugitavad klorokviin ja hüdroksüklorokviin. Plakveniili nime all turustatava ühendi võimaliku koroonaviirust raviva mõju kohta on viimaste nädalate jooksul avaldatud mitu teadusartiklit Hiinast (esimene, teine), samuti on ka Ameerika teadlased avaldanud selle võimaliku mõju kohta esialgseid tulemusi ning esimene uuring on ilmunud ka Prantsusmaal.

Plaquenil on müügil ka Eesti turul ning maksab apteekides 15 eurot, Haigekassa toetusel aga vaid kolm eurot. See ravim mõjub ainele nimega ACE2, mille kaudu viirus inimese rakkudesse tungib. Samamoodi mõjuvad ACE2 retseptoritele ka peaaegu kõik praegu arenduses olevad vaktsiinikandidaadid, mis on valminud rekordilise kiirusega.

Ometigi ei ole ei klorokviini ega teiste ühendite näol veel tegu kinnitatud ravimeetodiga ning kuniks seda ei ole, ei soovita ka WHO seda veel koroonaviiruse vastu kasutada. Juhtrolli klorokviini ravipotentsiaali uurimises on hetkel võtnud Ameerika Ühendriigid. Samuti on hakatud uuesti uurima ühendit nimega remdesivir, millest loodeti omal ajal leevendust nii Ebola, SARSi ja MERSi epideemiatele.

Kas suvesoe toob leevendust?

Üks lootuskiir on 10. märtsil teadusajakirjas SSRN avaldatud artikkel, mille kohaselt vähendab kõrge temperatuur ja niiskus viiruse levimise kiirust. Kuigi mõju ei ole n-ö otsustav – 1 °C õhutemperatuuri ja 1 % suhtelise õhuniiskuse tõusmisega peaks vähendama haiguse paljunemise baasmäära 0,038 kuni 0,022 võrra. Lihtsustatult ja inimkeeli – kui näiteks WHO andmete kohaselt andis keskmine haigestunu Hiinas Wuhani provintsis viiruse edasi 2–2,5 inimesele, mis puhul viiks 10 °C temperatuuritõus koos sama suure õhuniiskuse tõusuga nakatumise alla vahemikku 1,82 kuni 2,3 inimeseni, mis ei ole kaugeltki piisav, et levikut päriselt takistada.

Seejuures tasub silmas pidada, et paljunemise baasmäär on riigiti väga erinev ning sõltub suurest hulgast (tihtipeale teadmata) faktoritest. Samas on kõik teised inimest kimbutavad koroonaviirused samuti oma levikult hooajalised, mis annab väheke lootust, et ehk muutub leviku kiirus suve tulles vähegi aeglasemaks, kuigi pandeemiad siiski sesoonsusele ei allu.

Kuidas see kõik lõppeb?

Nagu rõhutavad pea kõik Eesti ametnikud, oleme praegu veel viiruse leviku ja tõenäoselt ka kriisi algfaasis. Hiina ja Itaalia võrdluses näeme kaht stsenaariumit, kuidas asjad kulgeda võivad. Ühel juhul seisab meil ees sisuliselt täielik ühiskonna väljalülitamine, et haigus maha suruda. Imperial College’i teadlaste hinnangul tähendaks see, et peame kinniste uste taga istuma seniks, kuni ravimid või pigem vaktsiin valmis saavad. Lisaks oli haiguskolle Hiinas siiski vaid kahes provintsis ning selle takistamiseks toodi sisse ressursse kogu ülejäänud miljardiriigist. Euroopas seisab iga riik iseenda eest ja Eesti-sugusel riigil ei ole kusagil lisaressursse appi tuua.

Kui me nii karmi ühiskonna isoleerimist kehtestada ei suuda, seisab meil ja teistelgi õhukese valitsusega vaba maailma riikidel ees midagi analoogset sellele, mis toimub praegu Itaalias. Tõenäoselt jõutakse vahepeal siiski raviviisidega edusamme teha, kuid kriisi see ei lahenda ning lõpuks peab viiruse levik peatuma immuunsuse piisava leviku tõttu. Sellise lahenduse mõju majandusele oleks aga katastroofiline ning tähendaks tervete sektorite väljasuremist, ulatusliku töötust ja enneolematut kriisi, mille mõjud kestaksid veel aastaid.

Nagu kirjutab meditsiiniajakirjas New England Journal of Medicine teadusloolane David S. Jones, on halvim stsenaarium, et viirus jõuab nakatada poolt maailma elanikkonnast ja surra võib enam kui 100 miljonit inimest. Samas on sedalaadi haigusi ajaloost teada vähe ning needki on vajanud oma laastava potentsiaali täitumiseks õigete sotsiaalsete tingimuste kokkulangemist. Et SARS-CoV2 oleks üks sellistest «täiuslikest» epideemiatest, on ebatõenäoline, kuid välistada seda ei saa.

Kui kulunult see ka ei kõlaks, sõltub haiguse areng meist endist – mida edukamalt me iseend ja oma lähedasi nakatumast (ja nakatamast) hoiame, seda rahulikumalt saavad ka meditsiiniasutused töötada. Seda väiksemate kollektiivsete kahjustustega me ka kriisist välja tuleme.

Moel või teisel ei saabu lõpp kindlasti ammendava lõpulöögiga. Halvima stsenaariumi järgi jääb see vinduma veel väga kauaks. Kuigi hetkel näib, et lootust väga ei ole ja riigid ei ole selliseks reageerimiseks ligilähedaltki valmis, siis Wuhani edulugu uurinud professor Xihong Lini kinnitusel ei olnud selleks algselt valmis ka Hiina: «Ka Hiinas ei olnud veel jaanuari lõpus väga head testimise võimekust, aga see tekitati. Küll aga on selge, et võimekuse loomiseks peab toimima täielik koostöö kõigi vahel.»

Kindel on see, et seegi epideemia möödub nagu kõik varasemad, kuid tegu on igal juhul ajaloolise sündmusega – tulevikus hakatakse rääkima perioodist enne ja pärast koroonapandeemiat.

Kuigi selline Hiina eeskujuks toomine võib kõlada kui totalitaarse korra idealiseerimine, tasub siingi olla ettevaatlik ja silmas pidada, et maailmas on ka edukaid näiteid demokraatlikest riikidest nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Hongkong, kus on suudetud viiruse levik kontrolli alla saada vähem agressiivselt ja vaba ühiskonna norme järgides. Totalitaarne kontroll ei ole viirusega võitlemise eeldus, kuid võib saada selle tagajärjeks.

Mis saab olema aga epideemia kõlama jääv lõpuakord viiruse täieliku mahasurumise korral? Kuidas saame sellisel juhul olla kindlad, et kusagil säilinud üks nakatunu kogu sündmuste ahelat uuesti valla ei päästa? Selline küsimus esitati professor Lin’ile ka Broadi Instituudi veebiseminaril. Vastus: «See peab olema dünaamiline protsess, mitte üks järsk otsus. Peame reaalajas jälgima ja hindama, mis toimib ja mis mitte, tuginedes kõige uuematele andmetele. […] Oleks kasulik jätkata elanikkonna jälgimisega, jälgimist tuleb jätkata ja iga uut juhtumit tuleb kontrollida. See on igal juhul pidev protsess, mida peatada ei saa.»

Seega paistab nii Wuhani mahasurumise kui ka Euroopas ees seisva kriisi puhul tunneli lõpus ikka Rosenbergi kirjeldatud vaikne ägin. Kindel on see, et seegi epideemia möödub nagu kõik varasemad, kuid tegu on igal juhul ajaloolise sündmusega – tulevikus hakatakse rääkima perioodist enne ja pärast koroonapandeemiat. Kui erinevad need kaks ajaperioodi üksteisest olema saavad, see sõltub juba igaühest meist.

Artikli autor tänab abi eest Tõnu Eskot, Aro Velmetit ja Kuulo Kutsarit.

* Seejuures on Taleb ise avaldanud lühikese artikli, milles kritiseerib Imperial College’i leevendamise ja mahasurumise analüüsi, kuna selles kasutatud mudelid ei arvesta tema ja kolleegide hinnangul kõiki reaktsioonivõimalusi, mida näiteks Hiinas kasutati.

Graafiku andmed uuenevad korra ööpäevas, viimatine uuendus oli 22. märtsil, kell 2.00.